Author: Marthin

Kui Amelia sorteeris vanu karpe oma vanaema vana maja pööningul, leidis ta ühe mängukaru. Kulus, ühe kõrva ja nööpsilmaga karu

Keset linna parki seisis vana klaver. Kunagi oli see sinna pandud tänavamuusikutele – kaunilt ära värvitud, lakitud ja juurde pandud

Linnapargis, puude ja tiigi keskel, seisis vana puusild. See oli kitsas, aedade värv oli koorunud ja lauad krigisesid jala all,

Varjupaiga lähedal asuv järv oli rahulik paik. Vahel lendasid sinna metsikud linnud, ent keegi neist ei viibinud kaua. Sügisel, kui

Igal hommikul, täpselt kell üheksa, tuli Harald parki. Talle meeldisid harjumused: tume kübar, ruuduline sall, hoolikalt kaenla alla tõmmatud ajaleht

Rein töötas linnaliini bussijuhina juba üle kahekümne aasta. Tema marsruut oli alati üks ja sama: elavast kesklinnast välja kuni vaikse

Brooki tänava maja elanikud olid ammu harjunud kummalise kingapaariga, mis seisis akna juures trepikoja platvormil kolmanda ja neljanda korruse vahel.

Anna veetis tihti aega koos oma õetütrega maja lähedal mänguväljakul. Väljak oli vana, roostetanud kiikede ja koorunud värviga, aga lapsed

Igal hommikul täpselt kell 07:30 avas härra Edvard oma rõduukse, pani sooja teetassi lauale ja pudistas leivapuru rõdu piirdele. Ta

Nurgapealne kohvik oli väike, kuid hubane. Nahast diivanid akende juures, värske küpsetiste aroom ja summutatud muusika lõid õhkkonna, kuhu tahtsid