Arvasin, et vanaema jättis mind ilma, pärandades kogu vara õdedele-vendadele ja mulle — vana auto. Kuid kassett tema magnetofonis pööras kõik pea peale…

Ma hoolitsesin vanaema eest tema elu viimastel aastatel. Iga päev — ravimid, süstid, kokkamine, magamata ööd. Hoidsin tema kätt, kui ta sõnu segi ajas, ja toitsin lusikaga, kui tema käed värisesid. Õed-vennad käisid harva. Neil olid omad pered, omad mured. Nad tõid kooke, laste fotosid, aga mina jäin öödeks üksi, kuulates tema rasket hingamist.

Kui vanaema hulgast lahkus, kogunesime kõik notarisse. Ausalt öeldes ei oodanud ma midagi erilist. Ütlesin alati endale: peamine, et ma olin tema kõrval, mitte see, mida ta mulle jätab. Aga kui notar testamenti ette luges, tundsin, kuidas sees miski murdub. Kõik — tema säästud, ehted, isegi pisiasjad — läksid õdedele ja vendadele. Mulle — ainult vana auto. Kõik vaatasid üksteisele otsa, keegi isegi muigas. Ma langetasin silmad ja lahkusin vaikselt.

Kõige kummalisem oli muu: vanaema majast ei olnud testamendis sõnagi. Maja, kus me kasvasime, kus lõhnas õunte ja kaneeli järele, kus ta meid pärast kooli ootas. Kõik ootasid, kellele see jääb, aga pabereid — tühi ruum.

Võtsin masina võtmed ja ei läinud selle juurde enam kunagi. See kogus hoovis tolmu, nagu võõrkeha. See tekitas mulle valu: kas tõesti vanaema ei mõelnudki minu peale? Kas minu unetuil valvedel polnud tõesti mingit väärtust?

Möödus mitu nädalat. Täna otsustasin auto esimest korda avada. Istusin rooli taha, puudutasin külma rooli — ja äkki klõpsas magnetofonis kassett. Vajutasin «play». Kõlarid krabisesid ja ma kuulsin tema häält.

— Ava…

Järgu ma võpatasin. Hääl oli nõrk, aga see oli kindlasti tema. Kassett sahises, siis jälle:

— Kui sa seda kuulad, siis mind enam pole. Ära karda. Ma tahan, et sa teaksid tõde.

Hoidsin roolist nii kõvasti kinni, et sõrmed muutusid valgeks. Pisarad voolasid ise üle põskede.

— Autot jätsin ma sulle just nimelt, — jätkas vanaema. — Ma teadsin, et just sina istud sellesse ja lülitad lindi sisse. Teised ei tee seda. Nemad saavad kõik pabereid mööda, kuid kõige tähtsam — pabereid mööda ei kirjutata. Maja pärandasin ma sulle. Ainult sulle.

Ma karjatasin. Maja?!

— Sina olid minuga lõpuni, — ütles vanaema. — Sina pühkisid mu otsaesist, kui ma ei suutnud tõusta. Toitsid mind, kui mu käed kuulasid. Teised… ma armastan neid ka, kuid nad olid oma eluga hõivatud. Sina kinkisid mulle oma elu. Ma ei taha, et pärast mind sulle midagi ei jääks. See maja — on sinu. See on perekonna südames ja sina säilitad seda kõige paremini. Dokumendid koostasin eraldi, võtmed — kindalaekas. Ära vaidle ja ära vabanda. See on minu otsus.

Avatasin värisevate kätega kindalaeka. Seal oli tõepoolest ümbrik. Sees — võtmed ja dokumendi koopia. Minu nimele.

Ma nutsin nii, et ei suutnud hingata. Kõik, mis kuhjus kõik need kuud — solvang, ebaõiglustunne, väsimus — kõik murdus. Vanaema teadis. Ta nägi. Ta mõistis.

Istusin vanas autos ja kuulasin, kuidas tema hääl kõlarites krabises:

— Ära vihasta vendade ja õdede peale. Las nad arvavad, et said kõik peamise. Las nad rõõmustavad. Aga sinul on midagi, mida ei saa müüa ega jagada. Sinul on maja. Ja minu sõnad. Hoia seda. Ja mäleta: olen alati sinu kõrval.

Kassett sahises ja jäi vaikseks.

Istusin kaua, uskudes toimunusse. Silmade ees kerkisid esile meie õhtud: tee köögis, tema leivalõhnalised käed, tema vaiksed laulud. Nüüd kõik see jäi minu sisse ja … sellesse maja. Minu maja.

Pühkisin pisaraid ja vaatasin aknast välja. Väljaspool oli kõik endiselt — möödujad kiirustasid, autod tuututasid. Aga minu sees muutus midagi. Ma lõpetasin ennast tundmast kõrvalejäetuna. Lõpuks sain aru: vanaema jättis mulle kõige olulisema.

… Ja nüüd mõtlen ainult ühele: kas rääkida sellest oma vendadele ja õdedele? Või jätta see saladus minu ja vanaema vahele?

Kuidas oleksite teie minu asemel käitunud, kas räägiksite perele tõtt või jätaksite kõik saladuseks?