– Ära enam mulle helista, ema, mul on kiire, – karjusin ma telefoni. Ja ema ei helistanudki mulle enam…

— Ära helista mulle enam, ema, mul on kiire! — karjusin ma telefoni ja lõpetasin järsult kõne.

Sel hetkel tundus mulle, et mul on selleks õigus. Töötähtajad, probleemid, mis tundusid maailmas kõige tähtsamad, pidev stress… Ema kõned, tema küsimused, kas ma olen söönud, kuidas ma ennast tunnen — kõik see ärritas mind. Mul polnud selleks aega.

Ja ema rohkem ei helistanud. Ei sel päeval, ega järgmisel. Isegi mitte nädala pärast.

Ma ei märganud seda kohe. Päevade saginas nautisin lihtsalt vaikust. Keegi ei seganud enam mind rumalate küsimustega, keegi ei meenutanud mulle, et pean puhkama ja enda eest hoolitsema. Olin jäetud enda hooleks ja tundus, et just seda ma tahtsingi.

Kaks nädalat möödus.

Õhtul tabasin end järsku mõttelt, et ma pole ammu ema häält kuulnud. “Miks ta ei helista? Kas ta on solvunud?” Vaatasin telefoni, aga seal ei olnud vastamata kõnesid. Ei olnud isegi sõnumeid.

Ma ohkasin ja otsustasin ise helistada. Keegi ei vastanud. “Muidugi, kui mina ei ole talle vajalik, siis on temagi nüüd uhke,” — mõtlesin ma ärritusega.

Järgmisel päeval helistasin jälle. Ja jälle — vaikus.

Mure hakkas minu sees kasvama. Äkki juhtus midagi? Ma mäletasin tema sõnu: “Ma olen alati sinu kõrval, kui sa tahad rääkida”. Aga mis siis, kui ta enam ei saa olla minu kõrval?

Lõpetasin kõik ja sõitsin tema koju. Ukse oma võtmega avades tundsin, kuidas süda põksus meeletult. Korteris oli vaikne. Liiga vaikne.

Ema lamas voodis, telefon käes. Tema silmad olid kinni ja nägu rahulik, nagu ta oleks lihtsalt tukastanud. Kuid teda polnud enam.

Öökapi peal seisis tee, mis jäi joomata. Kõrval lebas vana fotoalbum. Avasi selle värisevate kätega — esimesel lehel oli minu foto, kus ma veel pisikesena istun tema süles.

Silmades läks pimedaks. “Millal see juhtus? Kas ta üritas mulle helistada? Tahtis hüvasti jätta?”

Avasi meeletult tema telefoni. Viimane valitud number — minu. Kõne kuupäev — päev, mil ütlesin, et ärgu helistagu.

Ema ei helistanud enam.

Nüüd helistan mina. Iga päev. Kuid keegi ei vasta.