– Ämm vihastas: “Vaata, kui palju ta sõi! Selle topsiku eest oleksin 5 eurot saanud!” – oli ta nördinud

Ämma kitsidus on saavutanud uue taseme. Ta oli omaenda lapselapselt marjatopsi peale kade!

Minu mehe ema jälgib ja kommenteerib kõike, mis temaga üldse seotud pole. Kes naabritest remonti teeb, kes millise auto ostis või kuhu puhkama läheb – seda kõike kritiseerib ta suure innuga.

Kui tema tähelepanu piirdunuks ainult naabritega, oleksin ma seda ehk suutnud taluda, aga ta ei jäta ka meid rahule. Tuleb, viskab pilgu peale ja hakkab kohe…

– Uus vaip esikus? Teil ei ole tõesti rahaga midagi targemat teha, jah?

– Ma pole seda vihmavarju varem näinud. Milleks sa uue ostsid, kui vana oli veel täiesti kõlblik?

– Oleksid võinud lasta ära parandada, oleks odavam olnud!

– Mis, sööte iga päev liha või? Saab ka ilma hakkama!

Selliseid kommentaare on väga raske taluda. Me elame oma raha eest ja pole temalt sentigi küsinud.

Ämmal on rahaga kõik korras. Ta saab pensioni ja töötab samal ajal edasi. Mees ka aitab teda alati, kui vaja. Lisaks müüb ämm oma aiakraami turul maha ja teenib sealt lisa.

Olen alati püüdnud tema juuresolekul võimalikult vähe aega veeta, sest tema käitumine ärritab mind meeletult. Aga kui sündis meie poeg, mõtlesin, et pean olema kannatlikum – ei plaaninud ju keelata oma lapsel vanaemaga suhtlemist.

Kuni hiljutise juhtumini. Nüüd on poeg nelja-aastane. Ämm pole seni väga suurt huvi tema vastu üles näidanud ja ma ei hakanud seda peale suruma. Kõik oli ju seni hästi.

Mõni nädal tagasi lubas mees sõita oma ema maamajja, et seal midagi aidata. Ta ütles, et tal läheb seal maksimaalselt tund aega, nii et sõitsime kõik koos kaasa, plaanides pärast oma tegemistega jätkata.

Kui mees tegi oma toimetusi ja mina samal ajal telefoni teel rääkisin, leidis poeg endale plasttopsiku ja hakkas sinna vaarikaid korjama.

Poiss sõi natuke vaarikaid ära. Mind polnud viis minutit. Kui palju suudab nelja-aastane laps selle ajaga ära süüa? Ma kahtlen, et palju. Aga ämma arvates oli see ilmselgelt katastroof.

Ta hakkas kisama, ajas lapse nutma. Jõudsin õigel ajal kohale, tõrjusin ta eemale ja küsisin, mis juhtus. Ja mis siis ikka, probleem oli vaarikates.

– Vaata, kui palju ta ära sõi! Selle topsiku eest oleksin 5 eurot saanud! – hüüdis ämm mulle vastu, raputades nina ees väikest plastikust topsikut.
Mul oli tahtmine see tops talle kuhugi torgata. Aga suutsin end tagasi hoida. Võtsin rahakotist 5 eurot, panin need lauale, võtsin lapse sülle ja läksin mehe juurde.

Mees ei jõudnud isegi oma tegemisi lõpetada, aga ma ütlesin, et me kas lahkume kohe või ma lähen temast lahku. Mees sõidutas meid koju, saatjaks oma emalt kostvad hüüded ja sõim.

Poeg ei näe seda naist enam – see on üks. Teiseks lõpetame igasuguse majandusliku toetamise sellele naisele. Tal on oma sissetulekud, saab hakkama küll.

Ja kui mees veel kord otsustab minna ema maamajale appi, mis on ju sisuliselt meie rahaga üles ehitatud, läheb meil väga tõsiseks tüliks. Ta karjus oma lapselapse peale nagu hull ühe tühise vaarikatopsiku pärast. Võtku ja söögu oma vaarikad ise.