Ämm tegi lapselapsele etteheiteid toidu pärast, ja selgus, et selles oleme süüdi meie mehega

Kas te kujutate ette, et tavalises peres, kus ei valitse nälg, võib ühe supikausi ja võileiva pärast tekkida konflikt? Ma ei suutnud seda siiani ette kujutada. Selgus, et mu ämm tegi meie pojale, oma lihasele lapselapsele, etteheiteid toidu pärast. Saime sellest teada täiesti juhuslikult ja jäime koos mehega süüdi.

Viimased pool aastat on ämm hakanud meie poega hoidma. Pärast seda, kui hakkasime teda lasteaeda viima, jäi laps pidevalt haigeks. Asi polnud isegi selles, et pidin sageli haiguslehti võtma. Ülemus toetas mind ja sain kodust töötada. Kuid pojale oli kahjulik pidevalt ravimeid võtta.

Muidugi mõned arvavad, et nii areneb immuunsus, aga mis kasu on sellest, kui laps veedab kuus kolm nädalat palavikuga voodis? Kolme aasta jooksul, enne lasteaeda minekut, oli poeg samuti mõnikord haige, kuid mitte nii tihti. Mõnikord toob mees töölt mõne viiruse kaasa, mõnikord jääme poodi minnes haigeks. Haigusi oli küllaga.

Otsustasime, et meil on ainult üks laps, varulapsi pole, seega ei taha me tema tervisega riskida. Otsustasime palgata lapsehoidja, kes tööpäevadel hommikust õhtuni koos temaga oleks. Kuid kui ämm sellest kuulis, hakkas ta kohe vastu – mitte mingil juhul ei tohi võõraid inimesi lapselapse lähedale lubada.
– Kas te olete mõistuse juures? Kas tõesti on nii hirmus jätta oma korterisse täiesti võõras inimene koos oma lapsega. Ja veel talle raha maksta! Tundub, et lapselaps on justkui orb, tal pole üldse vanaema!

Ma tuletasin meelde, et minu vanemad töötavad endiselt, seega ei saa nad meid tööpäevadel aidata. Ja ämm töötab öösiti, seega magab päeval. Küsisin, kas tal ikka jagub jõudu veel lapselapsega tegelemiseks.

– Ja ärge otsustage minu eest, millal ma magan ja millal mitte. Ütlen teile, ei mingit lapsehoidjat, ma olen ise koos lapselapsega!

See variant oli meile isegi sobivam, pealegi me ei palunud teda, ta pakkus end ise. Hommikul viisime poja tema juurde, õhtul võtsime kas mina või mees ta koju. Probleeme ei oodanud, sest tegemist oli lähedase inimesega. Ta oli varemgi lapselast hoidnud, kuid mitte nii regulaarselt.

Andsime lapsele kaasa vahetusriided ja mõned mänguasjad. Mees küsis emalt, kui palju raha oleks vaja talle maksta, ja sai pahameele osaliseks – kas siis lihane vanaema ei suuda lapselast tasuta hoida? Kui vaja pole, siis pole, meie pakkusime.

Poeg ärkab hommikuti väga raskelt, on väga tujukas, miski ei sobi talle, ta ei taha kuhugi minna ja nutab kibedalt. Nii oli ka lasteaias, ärkamisel kodus ja kui ärkas, et minna ämmale. Seega olime harjunud hommikuste jonnimistega ja ei pööranud sellele enam tähelepanu.

Nagu ka sellele, et poeg keeldub hommikul söömast, sest nutvat last pole lihtsalt võimalik sööma panna. Kui ta jätta üksinda koos taldrikuga, jääb ta lihtsalt selle kõrval magama.

Viimastel aegadel hakkas poeg aga hommikusööki sööma. Jonnid ei kadunud, aga hommikusöögi peale ta enam vastu ei hakanud. Ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu, et mitte rikkuda harjumust, ja mees ei olnud tavaliselt veel ärganud, nii et ta ei näinud meie imekest.

Hiljuti pidi mees tööle minema varakult, nii et ta ärkas koos pojaga ja nägi teda hommikusööki söömas.

– Hämmastav! Mis see nüüd on? Miks sa nii kiiresti pudru kallale asusid, sõber? – imestas mees.

– Et vanaema ei pahandaks, et ma jälle söömata tulin. Ta ütles, et ma söön liiga palju, – ütles laps, ja meil vajus koos mehega suu lahti.

Küsisime pojalt, mida vanaema talle ütles, ja poeg rääkis, et ta pahandab, et lapselaps sööb väga palju, justkui teda kodus üldse ei toidetaks. Ma olin šokeeritud. Nii öelda väikesele lapsele – tõeline „suurepärane” käitumine ämmalt. Mitte meile, vanematele, vaid lapsele.

Ei tahtnudki last kuskile viia. Mees helistas emale ja teatas, et täna me ei tule, ja mina palusin ülemust, et saaksin sel päeval kodust töötada. Meil oli koos mehega mille üle mõelda. Olukord oli lihtsalt absurdne.

Nädal aega me lapsega ämmale ei läinud, mõtlesime ise, mis siin juhtus ja kuidas edasi minna. Vastus tuli iseenesest – nädalavahetusel otsustas ämm tulla lapselast vaatama, keda polnud juba ammu näinud.

– Mõtlesin, et laps on haige, seetõttu ei too teda, aga ta jookseb siin ringi, – imestas ta.

– Me lihtsalt ei tahtnud, et ta sind ära sööks, – selgitas mees, otsustades mitte keerutada, kui ämm ise oli valmis vestlust alustama.

Ta hakkas pahandama, et ta ei öelnud midagi sellist, kuid olime pojalt piisavalt kuulnud, et vestluse suunda ette aimata.

– Jah, ma ütlesin seda paar korda! – tunnistas ämm, kui mõistis, et ei pääse valetamisest. – Aga teie ka olete head! Jätate lapse terveks päevaks ja üldse ei küsi, mida ma talle süüa annan. Olen ju pensionär, ma ei trüki raha!

– Ja palju see viieaastane teil ära sööb?

– Arvestatavalt, terve nädalaga! Ja te isegi ei mõelnud talle puuvilju kaasa anda!

Mees tuletas talle meelde, et raha küsimus oli tõstatatud, ja meenutas, kuidas ta sel teemal solvus.

– Te mainisite seda ainult korra – pakkusite! Pidite lihtsalt raha üle kandma ja kõik! Toidan, joodan, lõbustan nende last, ja neile ei tule isegi pähe talle toidu jaoks raha saata!

Jah, meil koos mehega ei tulnud pähegi, et vanaema võib väikesele lapsele toidu pärast etteheiteid teha. Selle asemel, et lihtsalt mulle või mehele helistada ja öelda, et võiksime lapse toidurahaga toetada. Oleksime seda täiesti rahulikult teinud.

Selle asemel solvus ta, valas oma tundeid lapse peale välja ja on veel pahane, et me ei suutnud teda raha võtma sundida või raha ise üle kanda.

Mees ja mina oleme harjunud, et inimesed suhtlevad suuliselt, telepaatiat pole meil võimalik kasutada. Saime rahast selge eituse, mõistsime ja rahunesime. Kes oleks teadnud, et ämm niimoodi flirdib?

Nüüd on suur küsimus, kuidas sellest olukorrast välja tulla. Ei taha last ämmale jätta, äkki ei mõista jälle millestki õigesti ja jääme süüdi. Kuigi ta arvab, et konflikt on lahendatud ja kõike saab jätkata, arvestades uusi f

akte. Nüüd viia poeg erakooli – see rikuks suhted ämma lõplikult, ja solvu ta kindlasti. Ja kuidas oleks, kui poeg seal pidevalt haigeks jääks? Ka lapsehoidjaga on kõik ebaselge.

Abikaasa ema tõi meile probleemid. Ja kõik, mida oleks vaja olnud, on oma nõudmisi suuliselt selgitada.