Ämm tahtis lapselapsi nii väga, et peaaegu hävitas meie abielu

Mina ja Marii pidasime rahulikud pulmad, tegime endale tõelise mesinädalareisi ja alustasime edukalt pereelu. Esimesed pool aastat oli kõik suurepärane, kuni meid hakkas üha sagedamini külastama Helmi Petra.

Esialgu olid need lühikesed külaskäigud, nagu ta oleks vaadanud, kuidas me elame. Aja jooksul hakkas Helmi Petra tulema üha sagedamini ja jääma kauemaks. Oma külaskäike põhjendas ta sellega, et me mõlemad töötame ja tema tahab aidata korteris korda hoida.

Mind see murelikuks juba tegi, kuid naine oli rahulik, seega mõtlesin, et kõik on kontrolli all. Pealegi oli kodu korras ja toit valmistatud.
Tundub, et naudi seda, kuid kõik polnud nii lihtne. Ämm püüdis meie korteris üha rohkem aega veeta. Marii ei teinud midagi ja rahustas mind, et küll see varsti tal üle läheb.

Ainult nädalavahetused olid meile puhkus. Siis saime naisega lõõgastuda ja mitte mõelda sellele, et ta ema võiks tulla ja hakata korda looma. Ausalt öeldes olin juba valmis kõike ise tegema, et ainult ta ei käiks nii tihti.

Aga minu lootused purunesid. Helmi Petra hakkas tulema, kui ta üldse ei peaks. Meie mõlemad andsime mõista, et võime kodust ära olla, kuid tema ainult naeris ja ütles, et abielus inimestel meie vanuses pole mõtet kuskil ringi kolada.

Selle tõttu hakkasin tööl kauemaks jääma ja nädalavahetustel sõitsin vanemate juurde või kohtusin sõpradega.

Alati kutsusin Mariid kaasa, kuid ta keeldus ja ütles, et tal on omad tegemised. Ma sain aru, et asi on tema emas, kuid ei sekkunud. Pole enam lapsed, saavad ise hakkama.

Kõik see põhjustas meie omavahelise kaugenemise. Meie vahele kasvas Helmi Petra-nimeline sein. Kui ma sellest aru sain, üritasin Mariiga kõigest rääkida. Tundus, et ta nõustus minuga, et külaskäigud tuleb lõpetada, kuid sellest polnud mingit kasu.

Ma tahtsin rahulikku elu ja hakkasin mõtlema lahutusele. See mõte hirmutas mind, kuid soov rahulikult koju naasta oli tugevam. Pealegi hakkasid nii ämm kui ka naine mind ärritama, igaüks omamoodi.

Olen kannatlik inimene, kuid ma ei suutnud enam, kui see naine tuli meie juurde pühapäeva varahommikul ja kohe alustas skandaal

iga. Tema arvates me ei elanud nagu perekond, sest peaaegu aasta kestnud abielu jooksul polnud tema tütar isegi rasedaks jäänud.

– Aga mina tegin teie jaoks kõike! Ma valmistasin süüa, koristasin ja hoolitsesin, et te ei kolaks kuskil ringi, vaid oleksite kodus. Aga sina, väimees, veedad nädalavahetused kuskil mujal, samal ajal kui naine istub kodus. Võiks vähemalt lapse valmis teha, – ütles ta mulle ja ma sain aru, et ma ei saa enam vaikida.

– Kuidas me teile lapselapsi teeme, kui te pidevalt siin olete?! – katkestasin teda, esimest korda tõstes häält. – Kas ma pean naisega teie ees olema intiimne, või mis? Aitäh hoolitsuse eest, kuid edaspidi saame ise hakkama.

– Teie ei saa ise midagi! Minu sõbrannad juba kasvatavad lapselapsi, aga mina ootan asjatult! – sai ta veel vihasemaks.

Naine üritas kuidagi olukorda siluda, kuid Helmi Petra käskis tal mitte vahele segada. Ta polevat veel nii vana, et võiks temaga vaielda.

Kui poleks neid sõnu olnud, oleksin võib-olla rahunenud, kuid need olid viimane piisk karikas. Olin sunnitud ämmast uksest välja viima, öeldes, et ei talu sellist ebaviisakust oma kodus. Sel hetkel sain aru, miks naine ei vaidle oma emaga. Tal polnud lihtsalt võimalust.

Ämm veel karjus natuke ukse taga ja siis taipas helistada minu emale, et kaevata. Kahjuks talle ei olnud minu ema kinnisideeks lapselapsed, nii et ta toetas mind.

Sellest juhtumist on möödunud juba nädal. Helmi Petra mängib ebaõiglaselt solvatut ja ei võta kontakti. Naine tunnistas, et pole nii rahulikult elanud juba ammu, ja ma arvan, et ütlesin ja tegin kõik õigesti. Ma ei kavatse vabandada.