Ämm sosistas pidevalt mehe kõrva, et meie poeg polevat temast. Olin vait, kuni ühel päeval kuulsin, et ta ütles seda ka lapsele…

Ämm hakkas vihjama mehele, et meie laps polevat temast, avastasin selle juhuslikult. Ta tuli kord õhtul koju veidra näoga, istus laua taha ja vaikis. Küsisin, mis juhtus, ja ta vastas:
– Ema ütles, et poeg ei näe minuga üldse sarnane välja.

Alguses ei saanud ma isegi aru, mida ta mõtles. Aga siis jõudis kohale – algas see kõik. Ausalt öeldes, tundsin, kuidas mul peas helises. Ma pole iial teda petnud, isegi mitte mõelnud selle peale, ja nüüd pannakse mind kellegi teise suu läbi niimoodi paika.

Ütlesin kohe:
– Kui tahad, läheme homme tegema mis tahes teste, DNA, mida iganes. Olen sajaprotsendiliselt kindel.

Ta ainult kehitas õlgu:
– Ma usun sind. Ma tunnen sind. Aga tema ei jäta.

Selgus, et tema ema on juba mitu nädalat mänginud vanade lapsepiltidega, võrrelnud, keerutanud käes vanu albumeid ja korranud:
– Silmad pole sinu, iseloom pole sinu, vaata kasvõi kõrvu, meie peres pole selliseid olnud.

See oli naeruväärne ja vastik üheaegselt. Otsustasin mitte sekkuda. Mõtlesin, et täiskasvanud inimene, ju ta leiab ise oma emaga lahenduse. Pealegi suhtusin ämma alati lugupidavalt, kuigi ta oli keeruline inimene. Aga nagu selgus, asjata. Sest üks asi on sosistada köögis täiskasvanud pojaga, aga hoopis teine on segada sellega lapse pead.

Sellel päeval palusin tal mõne tunni lapselapsel silm peal hoida. Mul oli vaja asjatoimetusi ajada ja poisile meeldis tema juures alati olla. Ta nõustus rõõmuga, isegi kuidagi liiga rõõmsalt. Viisin poja tema juurde ja kõik oli tavapärane: tee, küpsised, multifilmid, tühjad jutud. Midagi kahtlast ei paistnud. Juba koduteel mõtlesin: äkki ma paanitsen liialt, äkki ta tõesti muretseb lihtsalt.

Võtan ta õhtul kaasa, ta on riides, toidetud, naeratab. Jalutame kodu poole, ja siis küsib ta järsku:
– Ema, vanaema ütles, et isa pole minu päris isa. Kas see on tõsi?

Jäin nagu nõiavitsaga löödud seisma. Kõri oli niinimetatud kuiv, et sõnad ei tulnud suust. Laps vaatab mind tõsiselt, mure silmis. Ta on veel liiga noor sellisest asjast ise mõtlema. Hetkel olin nii vihane, et raputasin. Täiskasvanud inimese peale, kes teadlikult mürgitab lapse pead.

Istudsin tänavale maha, kallistasin teda ja ütlesin:
– Poja, see pole tõsi. Isa on sul ainult üks, ja ta armastab sind väga. Mõnikord räägivad täiskasvanud rumalusi, kui nad on ise vihased või haiget saanud. Aga pea meeles: meie isaga oleme sinu pere, ja sina oled meie oma poiss.

Ta tundus rahunevat, aga minu sees kees kõik nii, et ootasin vaevu õhtuni.

Kui mees töölt naasis, rääkisin talle kõik sõna-sõnalt, mida laps ütles. Nägin, kuidas ta nägu muutus: alguses oli ta kahvatunud, siis tegi grimassi, siis vaikselt läbi hammaste ütles:
– Selge.

Ta võttis jope, võtmed ja lahkus, isegi ust ei paugutanud. Istusin köögis ja mõtlesin: nüüd läheb asja klaarima ja kas naaseb teistsuguse inimesena või ei naase üldse. Minutid venisid nagu tunnid. Kuulsin iga häält trepikojas ja võpatasin.

Ta tuli tagasi tunni pärast. Istus vastas, vaatas ühte punkti ja ütles vaikselt:
– Ütlesin talle, et ta ei näe enam lapselast, kui veel kord sind või meid pahatahtlikult arvustab. Ta nuuksus ja nimetas mind tänamatuks pojaks. Aga ma ei saa teisiti. Kui palju saab taluda, kui juba last hakatakse murdma?

Ja sel hetkel oli mul temast inimlikult kahju. Lõppude lõpuks, see on tema ema. Tal on valus, aga ta kaitseb meie poolt. Mitte isegi minu vaid meie poja poolt.

Öösel ei saanud ma kaua magada. Kuulasin, kuidas poeg norskab, kuidas mees ennast keerab. Kõik peresündmused ja ühinee lauaääred keerlesid peas, tema sõnad – «Ma ainult tahan teile head».
Kas ta mõtles head, kui sosistas talle, et ma justkui poleks tütre sünnitanud «temale»? Kas ta tahtis head, kui viskas selle vastikuse lapse pähe? Sain aru, et ei. See pole seotud hea sooviga. See on mingi haigusliku kontrollihaiguse all kannatava inimese kohta, kes ei oska rõõmustada oma poja õnne üle, vaid tahab juhtida tema elu kuni viimase hetkeni.

Järgmisel päeval hakkas ta helistama ja sõnumeid saatma, et «ei mõelnud midagi halba», et «me saime kõigest valesti aru», et «laps valetas». Aga ma teadsin, et laps ei mõtle sellist asja niisama välja. Ja nüüd oleme mina ja minu mees olukorras, kus peame valima: kas anda talle veel üks võimalus, lasta uuesti meie ja poja ellu – või tõesti ta kõrvale lükata, et kaitsta lapse meelt, isegi kui see on kõigile valus.

Ja siin on minu küsimus teile, nagu väljastpoolt vaatavatele inimestele: kui vanaema lubab endale öelda lapsele, et tema isa «pole päris», kas ta väärib veel õigust solvuda, et teda enam lapselapse juurde ei lasta, või peaksime juba andestusest loobuma ja mõtlema tugevate piiride peale?