Ämm palus tellida internetist taldrikute komplekti ja lubas raha tagasi maksta. Ma tellisin. Siis ta palus noad. Siis klaasid. Kui ma mainisin raha, tuli mees koju raevus ja ütles…

Kõik algas süütu palvega. Mees tuli emalt ja ütles — ema palub tellida internetist jõuludeks taldrikute komplekti, ise ei oska, raha annab tagasi hiljem. Ma nõustusin mõtlemata. Ämm on eakas, tõesti kehv internetiostlemises, aitan teda regulaarselt.

Tellisin korralikud taldrikud, mitte kõige odavamad, aga ka mitte üüratult kallid. Ämm oli rahul, tänas poja kaudu. Raha ei mainitud, ma ka ei maininud — arvasin, et maksab hiljem.

Kahe päeva pärast andis mees jälle edasi palve — ema palub tellida noakomplekti. Samadele taldrikutele, et kõik sobiks kokku. Ma tellisin. Siis palus ta klaaside komplekti. Ka jõuludeks, külalistele.

Ma tellisin kõik küsimusi esitamata, kuid summa hakkas kasvama. Juba ületas kolmesaja euro piiri minu kaardilt. Kirjutasin ämmale viisakalt: “Tere õhtust, siin on kõikide ostude tšekid. Millal oleks teil mugav tasuda?”

Õhtul tuli mees koju nagu kurat metsas. Nägu punane, ütleb läbi hammaste. Selgus, et tema ema helistas talle nuttes. Rääkis, et mina jämedalt nõudsin raha, alandasin teda, kutsusin kitsipungaks vanaeideks, ütlesin, et ei tee tema jaoks enam midagi.

Seisin suu ammuli. Mina ei öelnud midagi sellist. Üldse mitte midagi sarnast. Ma lihtsalt viisakalt palusin tasuda ostude eest, mida ta ise palus tellida.

Mees ei kuulanud. Karjus, et ma olen südametu, et see on tema ema, et ta on eakas, häiritud, nutab. Et kuidas ma võisin nii karmilt raha nõuda, et see on häbi — solvata vanainimest mingite taldrikute pärast.

Proovisin seletada, telefoni näidata, kirjavahetust. Aga ta viipas eemale — ema ei valeta, ta ei hakkaks niisama nutma, järelikult solvasin teda tõesti.

Võtsin telefoni, avasin sõnumid, panin talle nina alla. Seal must valgel: “Tere õhtust, siin on ostutšekid. Millal oleks teil mugav tasuda?” Ei ühtegi sõna ebaviisakust, ei vihjet solvangule.

Mees luges, kohmetus. Vaikides mõned sekundid. Nägin, kuidas ta mõistis — ema kaunistas, õigemini, valetas otse. Ootasin vabandust. Ootasin, et ta tunnistaks oma viga.

Kuid selle asemel ütles ta: “Noh, võib-olla ta sai su sõnumist valesti aru. Vanemad inimesed tajuvad kõike teisiti. Poleks pidanud üldse raha praegu küsima, oleksid võinud kuni jõuludeni oodata.”

Seisin ja ei uskunud oma kõrvu. Et siis ema valetas, lavastas terve etenduse pisaratega, süüdistades mind selles, mida ma ei teinud. Aga süüdi olen ikka mina — sest julgesin üldse rahast meelde tuletada.

Küsisin rahulikult: “Aga kui ta palub veel midagi tellida? Veel korra? Veel kümme korda? Kas ma pean vaikima ja oma taskust maksma?”

Ta vastas ärritunult: “See on minu ema. Mitu sada eurot pole mingid suured summad. Sa ju teenid.”

Siis ma mõistsin kõike. Ämm leidis viisi tasuta oste sooritada — minu kaudu. Palus poega mulle emotsionaalselt survet avaldada, et ma raha tagasi ei küsiks. Ja ta tegi seda kuulekalt, mõtlemata.

Ütlesin vaikselt, aga kindlalt: “Alates tänasest ma ei telli su ema jaoks enam midagi. Kui tahad teda aidata — aita ise, oma raha eest. Ma lõpetasin tasuta kuller olemise.”

Ta solvus. Lõi ukse kinni, läks emale ööseks. Järgmisel päeval naasis mornina, vaikides. Raha ostude eest ma siiamaani tagasi ei saanud. Ämm saatis pärast poja kaudu poole summa, öeldes, et ülejäänud olen talle võlgu — kõikide nende aastate eest, kui ta last hoidis.

Möödus kolm kuud. Ämm palub perioodiliselt mehel edasi anda, et ma telliksin talle selle või teise asja. Ta ütleb mulle edasi. Ma keeldun viisakalt, ütlen — lasku ise tellida või poeg aidaku. Ta solvub, kaebab pojale, et miniat on võõraks, külmaks, jonnakaks muutunud.

Aga ma olen lihtsalt väsinud. Väsinud sellest, et selles peres on ämm alati õigus, isegi kui ta otse valetab. Et ma olen alati süüdi, isegi kui mul on õigus. Et minu raha, minu aeg, minu pingutused võetakse enesestmõistetavalt, ja katse piire seada — kui reetmine pereväärtuste vastu.

Teate, mis on kõige valusam? Mitte see, et ämm valetas. Mitte see, et ta raha tagasi ei andnud. Kõige valusam on — et mees uskus teda, mitte mind. Isegi nähes kirjavahetust, leidis ta viisi, et mind süüdi teha.

Kuidas elada inimesega, kes konflikti korral alati ema poole valib, isegi kui tal pole õigus? Kuidas ehitada peret, kus sinu piire ei austata, ja sinu sõnal pole mingit väärtust?

Aga kas teie suudaksite edasi aidata inimest, kes teid laimas? Või paneksite ka punkti?