Ämm palus mul tellida voodipesu suure summa eest ja kui tuli aeg maksta, süüdistas mind väikluses 

Eelmisel nädalavahetusel külastas mees oma ema. Ta tuli hilja tagasi, väsinud, kuid rahulolev:
— Ema palub aidata tal voodipesu tellida. Lina ja padjapüürid. Raha annab tagasi. Siin on veebileht.
Ma noogutasin: see pole mulle raske. Leidsin talle puuvillase kanga, ilma liigsete kellade ja viledega, vormistasin tellimuse, saatsin jälgimisnumbri. Ämm kirjutas “aitäh” ja lisas südame emotikoni. Tunni aja pärast:
— Kas saaks veel ka tekikoti?
Tellisin selle. Järgmisel päeval — veel üks komplekt “maja jaoks”. Ma naeratasin, kuid tuletasin viisakalt meelde:
— Las ma laheneme esmalt eelmiste asjade eest ja siis teeme kohe uue tellimuse, kas hästi?

Õhtul lendas uks lahti nii, et riiulil olev lill värises. Mees tuli sisse vihasena, nagu oleksin isiklikult tema auto põlema pannud.
— Mis draamat sa emale korraldasid? Milleks inimest alandada? Raha pole peamine! Sa lubasid aidata!
— Oota, — ma ei saanud kohe aru. — Millest draama? Ma lihtsalt palusin tasuda juba tellitu eest.
— Ta ütles, et sa nõuad temalt raha, lugedes iga senti ja keerad hinda üles. Kas sul pole häbi?

Ma tundsin, kuidas mul läks külmaks. Võtsin telefoni ja avasin vaikselt tellimused. Ostukori ekraanipilt, lõppsumm, arve, jälgimisnumber. Igaühele — kuupäev, hind, tarneviis. Avatud vestlus: “aitäh”, “palun öelge suurus”, “võtke beež”. Mitte ühtegi ebaviisakat sõna.
— Vaata, — ütlesin rahulikult. — Ma ostsin täpselt selle, mida ta soovis. Nende hindadega, mis veebilehel. Võin näidata pangakontoväljavõtet.
Mees oli ikka veel vihane kellegi teise sõnade tõttu.
— Ta ütles, et valid kõige kallima!
— Ma valin kvaliteetse. Aga kui soovite, võin talle panna komplekti koos sünteetika ja õhukeste õmblustega müügist. Ka selle ostame — küsimusi pole. Lihtsalt lepime kokku: see pole minu eelarvest. Ma pole pank. Aitan, aga ei spons ma.

Ta käis köögis ringi, sahistas jopega, püüdes oma viha ohjeldada. Ma seisin ja nägin, et ta ei ole vihane minu peale, vaid enda peale: usaldas esimesed sõnad, ei kontrollinud.
— Teeme nüüd nii, et helistame kolmekesi, — soovitasin ma. — Arutame kõik otse sinu juuresolekul. Ilma solvumisteta ja vihjeteta.

Helistasime. Ekraanil — ämm prillidega, toon ühtlane, kergelt solvunud.
— Tunnen survet, — alustas ta. — Ma ju ema. Aga oleme pere, raha pole peamine.
— Olen nõus, — ütlesin ma. — Pole peamine. Seepärast vormistasin kõik läbipaistvalt. Siin on arve, siin summad. Tellimused on juba teie poole teel. Ma ei palu lisaraha. Ma palun täpselt seda, mida oma taskust maksin. Ja jah, järgmisel korral — kas ettemaksuga või vormistate tellimuse ise. Kuidas teile mugavam.
— Aga sa lubasid aidata, — ei andnud ta järele.
— Aidata — jah. Tasuda — ei. Need on erinevad tegusõnad.

Mees vaikis. Vaatas kord mind, kord ekraani. Saatsin vestlusse ekraanipildid: positsioonid, suurused, lingid toodetele. Ämm vaatas ja jäi korraks toppama.
— Miks see nii kallis on? — püüdis ta veel kord.
— Sest see pole metroo ääres asuv turg. Kvaliteetne puuvill, normaalsed suurused, tarne otse uksele. Kuid kui on vaja eelarvevarianti — võin kokku panna valiku teie eelarve järgi. Öelge lihtsalt summa ette.

Vaikus venis õhukese niidina. Siis ütles ta:
— Olgu. Kui palju ma võlgnen?
Ma ütlesin summa. Telefonis ilmus teavitus: laekunud makse. Järgnes veel kaks sõnumit: “Maja jaoks hiljem” ja “Aitäh”.

Katkestasime kõne. Mees istus taburetile, hõõrus oimu.
— Vabandust, — ütles ta vaikselt. — Ma pidin esmalt sinult küsima.
— Ma pole solvunud, — vastasin ma. — Aga lepime kokku: edaspidi — ainult reeglite järgi. Olen valmis aitama. Aga ei taha, et minust tehta kuri raamatupidaja. Ma pole “sentide” inimene. Ma olen piiride inimene.

Järgmisel päeval saatis ämm pildi: hoolikalt üles tehtud voodi, beež komplekt, allkiri: “Ilus”. Ilma emotikonita, aga sain nii ka aru. Tunni pärast — uus sõnum: “Vaja veel padjapüüre. Võin kohe üle kanda”. Ma naeratasin. Vastasin: “Loomulikult. Saadan lingi ja summa”.

Mõned lood pole voodipesust ega rahast. Need on inimeste harjumusest võtta asju “isiklikult” ja teiste oskusest õigel ajal öelda “stop”. Sa võid oma perekonda armastada ja samal ajal oma piire kaitsta. See pole ahnus — see on austus. Austus enda vastu. Sinu aja vastu. Sinu raha vastu.

Aga kuidas teile tundub: kus lõpeb “aitamine” ja algab “kasutamine” — ja kuidas te seda oma lähedastele pehmelt, kuid kindlalt väljendate?