Ämm nimetas mind viljatuks. Võtsin analüüsid ja tõin talle tõendid, et kõik on korras — aga see, mida ta hiljem ütles, tegi kõike pea peale…

Endine mees on pärit paljulapselisest perest. Neil on see nagu salasõna: igal tädil kolm-neli, vanaemal — seitse, igal perefotol — lapsed, lapsed, lapsed…

Ämm kaks aastat tüütas mind küsimusega: „Millal lapselapsed?” Alguses tegin nalja, siis lihtsalt lõpetasin nädalavahetustel külla sõitmise. Kuid iga kõne lõppes ühtemoodi:
— No, kas te proovite? Aeg läheb, tütreke.

Mingil hetkel ta enam ei küsinud — väitis:
— Sa oled ilmselt viljatu. Ja ei taha ravida.

Pidasin vastu viimase hetkeni. Võtsin kõik analüüsid, tegin ultraheli, hormoonide testid, käisin konsultatsioonidel. Kogusin kausta ja läksin tema juurde. Panin lauale.
— Siin. Kõik on korras.

Ta lehitses pabereid, ohkas ja äkitselt ütles rahulikult:
— Järelikult asi pole sinus.

Ma ei saanud kohe aru.
— Mida sa mõtled?
— Minu pojas, — vastas ta selliselt, nagu räägiks ilmast. — Talle öeldi juba kahekümne viie aastaselt, et võib olla probleeme. Me siis ravisime, teed, vitamiinid… Noh, sa ju mõistad…

Mul tõmbas kõik sees külmaks.
— Oodake… Te teadsite?
— Mina — jah. Tema — ka. Aga meestel on raske sellist asja tunnistada, — kehitas õlgu. — Seda enam sinule. Noh mis sa kohe, kaustad, tõendid. Pidanuks varem…

Võtsin kausta, läksin koju. Mees istus köögis, sirvis uudiseid.
— Sa teadsid? — küsisin.
Ta tõstis pilgu, nagu oleks vee alt välja tõmmatud.
— Millest?
— Tulemuste kohta. Et „asi pole minus”.

Ta vaikis ja langetas pilgu.
— Emal ei pidanud … Ma ei tahtnud sind kurvastada. Kõike saab parandada. Arstid eksivad.
— Kaks aastat „arstid eksivad”? Kaks aastat sa vaikisid ja tegid mind sinu ema ees süüdlaseks?
— Keegi ei teinud sind süüdlaseks, — ütles ta, kuid hääl värises. — Lihtsalt… ma ei olnud valmis rääkima. See on alandav.

Istusin toolile. Analüüside kaust lebas süles nagu kilp.
— Alandav — see kui sinu peale näidatakse sõrmega ja nimetatakse viljatuks. Alandav — end arsti juurest arsti juurde vedada, tulla koju sinikatega verevõtmise tõttu ja kuulda: „Ära viivita”. Kuid sa vaikisid, sest sul oli piinlik.

Ta tõusis, astus lähemale, püüdis kallistada. Taandusin.
— Ma arvasin, et läheb mööda, — ütles ta vaikselt. — Kõik on ravitav. Miks sul tarvis teada?
— Sest me oleme pere, — vastasin. — Ja sest tõde meie vahel on olulisem kui sinu häbi.

Öösel me peaaegu ei rääkinud. Hommikul sõitis ta tavapärasest varem tööle. Tegin kappi korda: panin tema T-särgid, oma kleidid, ühised fotod — eraldi karpi. Võtsin märkmiku, kirjutasin üles kõik, mis valutab: «vale», «häbi asemel ausus», «ema diagnoosid», «mina — ei ole inkubaator».

Päeval helistas ämm.
— Noh, rääkisite? Ära suru talle peale, — ütles ta väga mahedalt.
— Ma ei suru talle peale, — vastasin. — Ma lihtsalt ei kavatse enam taluda valet.
— Kas sa tahad tõesti lahkuda? — imestas ta siiralt. — Paberite pärast?
— Sellepärast, et te kaks aastat tegite mind süüdlaseks, teades tõde.

Õhtul panin kohvri ukse kõrvale. Ta tuli tagasi, väsinud, kortsus särgis. Nägi kohvrit — istus voodi servale.
— Ära mine, — ütles. — Proovime. Arstid, protokollid, programmid. Ma teen kõike.
— Asi pole ainult lastes, — vastasin. — Asi on usalduses. Seda meil ei ole. Me vaikisime kaua. 

Ja nädala pärast läksin. Vaikselt ja rahulikult. Üürisin väikese korteri pargi kõrval. Õhtuti jalutasin laste mänguväljakute vahel ja tabasin end mõtlemast, et mul ei ole valus sellest, et ümberringi lapsed jooksevad. Mul on valus sellest, kui lihtne on lähedastel inimestel valida mugavam vaikus ausa sõnumise asemel.

Mõnikord mõtlen: kui ta oleks kohe rääkinud — me oleksime hakkama saanud. Ma ei ole raudne, aga ma oskan käest kinni hoida ja koos edasi minna. Lihtsalt edasi saab minna, kui vaadata samas suunas, mitte peita silmi.

Kas teie võiksite jääda inimese juurde, kes kaks aastat vaikis oma probleemist ja lubas teid süüdlasena pidada?