Ämm lõi mind mu mehe ees. Ja hommikul tegin midagi, mida ta üldse ei oodanud

— Kuidas sa julged minuga niimoodi rääkida, ülbik! — karjatas Maie Kask, kulmud vihaselt koos.
Tema käsi käis nii kiiresti, et Laura ei jõudnudki kõrvale tõmmata.
Põsk lõi kuumaks ja kõlin kostis üle köögi.
Lusikas kukkus põrandale, Laural tõmbus süda valust ja vihast krampi.

Maie polnud miniat kunagi omaks võtnud.
„Liiga vaikne, liiga targutav, mitte meie moodi,“ torises ta.
Kui Mart töö kaotas ja noorpaar pidi äia-maja asemel ämmaga ühte korterisse Tallinnas kolima, muutus ühine elu väljakannatamatuks.
Laura vaikis ja talus, lootes, et mees lõpuks tema eest välja astub.
Aga päevad läksid ja Mart naeris üha sagedamini ema salvavate märkuste üle.

Tol õhtul lõi kõik lõkkele.
Mart ajas supi uutele pükstele.
Väsinud Laura ohkas:
— Noh, nüüd korista ise ära.
Maie kargas püsti nagu ärritunud loom ja virutas.
— Ära räägi enam mu pojaga niimoodi!
Mart muigas:
— Ema, vaata ta nägu — nagu märg kana!

Pisaraid kogunes silmadesse.
Sel hetkel murdus Lauras miski.
Ta haaras mantli ja jooksis välja.
— Tuleb tagasi, — pobises Mart teleka käima lükates. — Tal pole kuhugi minna.
— Muidugi tuleb, — oli Maie rahul. — Naine peab oma kohta teadma.

Aga sellel ööl tegi Laura otsuse.
Tunnike hiljem tuli ta tagasi. Vaikselt.
Koristas laua, pesi põranda, istus nurka ja avas raamatu.
Nägid nagu leppinut.
Sees oli kõik teisiti.

Hommikul valgus Tallinna kahvatu kuld läbi kardinate.
Maie tõusis vara nagu alati ja läks kööki.
Midagi ei klappinud.
Kapid olid lahti. Riiulid tühjad.
Nagi — ilma Laura mantlita.
— Mart! — hüüdis ta väriseval häälel. — Tule siia!
Mees tuli unisena, aga tardus ümbrust nähes.
Kõik Laura asjad olid kadunud.

Laual — kindla käega kirjutatud sedel:
„Aitäh õppetunni eest. Nüüd tean, kes ma olen. Võite endale kõik jätta,
v.a. minu väärikus.
Laura.“

Mart luges, käed värisesid.
— Ei saa olla…
— Draamab queen, küll ta tagasi tuleb, näed, — pööritas Maie silmi.

Möödusid päevad. Siis nädalad.
Ja Laura ei tulnudki.

Samas oli ta juba Tallinnas Kalamajas, kus sõbranna Liis ta väikesse korterisse vastu võttis.
Laura läks raamatupoodi tööle ja peagi avas oma kästitöökoja — „Lavendli Valgus“ Telliskivis.
Ta õppis uuesti hingama.
Naeratama ilma hirmuta.
Peeglisse vaatama ja nägema naist, kelleks ta alati tahtis saada.
Kuivatatud õite ja looduslike õlidega käsitöö-küünlad said kiiresti ümbruskonnas populaarseks.
Inimesed ütlesid:
— Kui süütad Laura küünla, lõhnab kodu rahu järele.

Ühel õhtul tuli sõnum.
Martilt:
„Laura, emal on tervisega kehvasti. Igatsen sind. Palun tule tagasi.“
Laura vaatas ekraani hetke ja kirjutas aeglaselt:
„Sa ei igatse naist, keda armastasid.
Sa igatsed seda, keda said ohjata.
Aga seda naist enam ei ole.“

Ta pani telefoni lauale, tegi akna lahti ja hingas sisse jahedat Tallinna õhku.
Taevas hoidis veel roosasid toone.
Laura naeratas.
Ta oli kaotanud kõik, mis oli võlts, aga saanud tagasi kõige väärtuslikuma: iseenda.