Ämm ei tulnud lapselapse sünnipäevale — ja alles hiljem sain aru, miks

Me valmistusime poja sünnipäevaks aegsasti. Viis aastat — see on tähtis etapp! Puhusime õhupallid täis, tellisime dinosaurustega tordi, kutsusime sõbrad, kaunistasime kogu maja. Kirjutasin igale sugulasele, kes Liiamile oluline on, ja loomulikult esimese asjana tema vanaemale — minu mehe emale. Ta oli alati öelnud, et lapselaps on tema “maailma valgus”.

Kuid sünnipäevapeol teda ei olnud.

Alguses mõtlesin — ta hilineb. Siis — äkki unustas. Lõpuks mõtlesin, et ehk solvus millegi peale ja jäi vimma pidama. Ta ei saatnud ei sõnumit, ei kaarti, ei midagi. Ainult vaikus. Ma olin vihane. Mu poeg ootas teda. Ta küsis mitu korda: «Kas vanaema tuleb?» Vastasin, et ilmselt tuleb. Kuid pidu möödus — ja vanaema ei ilmunudki.

Pärast pidu ei suutnud ma enam vastu pidada ja helistasin. Külmalt. Otse.

— Miks te ei tulnud?

Ta vaikis. Siis ütles vaikselt:

— Ma ei tahtnud pidu rikkuda.

Need sõnad võtsid mind sõnatuks. Mida see tähendab — «rikkuda»?

Ta ohkas sügavalt ja hakkas rääkima. Sellest, kuidas ta paar päeva enne sünnipäeva haiglasse sattus. Vererõhk, nõrkus, uuringud. Ta ei tahtnud, et Liiam teda selles olukorras näeks. Ta ei tahtnud, et pidu muutuks murettekitavaks, ega tahtnud olla tähelepanu keskpunktis — nõrga, väsinuna, halli näoga.

— Ma ostsin kingituse. Vaatasin seda hommikul. Ja ei suutnud ikkagi kodust välja minna. Palun andke andeks.

Tundsin, kuidas mind haaras häbitunne. Oma viha pärast. Selle pärast, et ma ei küsinud isegi, kas tal on kõik korras. Olin nii keskendunud sellele, et «ta peab ju», et unustasin, et temagi — on inimene. Oma hirmude, oma keha ja oma haprusega.

Paari päeva pärast ta tuli. Selle sama kingitusega. Väikese kimbu lilledega. Vaikse naeratusega.

Liiam embas teda nii tugevalt, nagu polekski pidu vahele jäänud. Ja mina keetsin teed ning mõtlesin: vahel, et teist mõista, tuleb lõpetada ootamine, et nad täidaksid meie stsenaariumi — ja lihtsalt olla olemas, kui nad on valmis tulema.

Sest armastus — see ei ole täpsus. See on kohalolu. Isegi, kui see on hilinenud.