Ämm ei taha minuga suhelda, sest ma võtsin tema sünnipäevakingituse valesti vastu

Minu ideaaliks on alati olnud suur ja sõbralik perekond ning abielludes püüdsin luua head suhted mehe vanematega. Nad elavad paari tunni kaugusel meist, seega ei saa me tihti kohtuda. 

Teadsin, et mees suhtleb iga päev emaga telefonitsi, seega helistasin talle ise harva. Andsin tervisi mehe kaudu edasi, uurisin, kuidas neil läheb.

Mõne aja pärast hakkasin märkama, et ämm on mu peale mingil põhjusel solvunud. Ma olen otsekohene inimene ja kui juhtus, küsisin:

– Kas ma olen teid millegagi solvanud?

– Kõik on korras, – kõlas vastuseks.

– Ma näen ju, et te olete pahane! – proovisin uuesti kontakti luua, aga mõistlikku selgitust ma ei saanud.

Mõne päeva pärast ütles mees mulle ettevaatlikult:

– Kas sa võiksid mu emale sagedamini helistada? Vähemalt korra päevas? Ta kurdab, et sa ei ole tema suhtes piisavalt tähelepanelik.

– Korra päevas? Ma ei suhtle isegi oma emaga nii tihti, – imestasin ma. – Selle pärast on ta rahulolematu? Olgu, ei ole probleem.

Nüüdsest sai sellest igapäevane rituaal: helistasin ämmale, kuulasin kannatlikult tema kaebusi tervise ja üleannetu naabrite peale, rääkisin talle üksikasjalikult, kuidas päev möödus, võtsin vastu arvukalt nõuandeid. Iga selline vestlus kestis vähemalt tund aega. 

Muidugi oli mul huvitavamaid asju teha, kuid ma tõesti lootsin, et see aitab mul peres häid suhteid luua! Kuid ka selles olukorras suutis ämm millegi peale minu peale solvuda.

– Hiljuti oli ju Emadepäev. Ootasin e otsisin, et sa mind õnnitleksid. Kas olen sinu mehe jaoks kehv ema? Sa ilmselt õnnitlesid oma ema?

Nikita ütles, et te kavatsete uut autot osta? Miks sa mulle eile sellest ei rääkinud? Selliseid plaane tuleb meiega arutada.

Soovimata tülitseda, vabandasin alandlikult ja sain armulise andestuse. 

– Vähemalt säilib rahu peres! – lohutasin ennast.

Meie vanemad peaaegu ei suhelnud omavahel, ja ma tõesti tahtsin seda olukorda parandada, muutes nad üksteisele lähedasemaks. 

Lähenes minu sünnipäev ja otsustasin kutsuda mõlemad pooled. Otsustasime pidutseda kodus, sest mul oli soov perega koos aega veeta ja suhelda. Valmistusin kaua, mõtlesin menüü läbi, et kõigile meeldida, uurisin Nikitalt, mida tema vanemad armastavad. Ei mingit tellimist, kõik valmistasin oma kätega.

Lõunal saabusid külalised: mehe vanemad uhke lillekimbuga, minu isa ja ema ning vend suure koogiga. Tänasin tuliselt kinkide eest ja palusin kõik lauda. Õhtu õnnestus üldiselt, kuid ämmale, otsustades tema välimuse järgi, ei läinud midagi jälle korda.

Järgmisel õhtul helistasin talle nagu tavaliselt, kuid ta ei vastanud. Kordasin mitmel korral oma katseid, aga tulemus jäi samaks.

– Nikita, ma olen su emale mitu korda helistanud, – teatasin õhtul mehele. – Ta ei vasta kuidagi. Kas tal on kõik korras, on ta terve?

– Jah, kindlasti on kõik korras, – vältis pilku mees.

– Kas ma olen jälle millegagi eksinud? – ohkasin mina. – Mis juhtus? Kas talle ei meeldinud mu sünnipäev? Pingutasin väga, aga meeldida ei õnnestunud.

– Ära pane tähele, – ütles Nikita piinlikkusega. – Sa tead ju ema, selline ta ongi.

Meest tundis selgelt piinlikkust oma ema käitumise pärast, kuid ma ei suutnud peatuda ja nõudsin, et ta räägiks, mis päriselt juhtus.

– Ema solvus, et sa rõõmustasid oma vanemate kingituse üle rohkem, – tunnistas lõpuks mees. – Ta valis seda kimpu väga pikalt ja ootas, et sa oleksid vaimustuses.

– Tänasin kõiki külalisi võrdselt, – imestasin mina. – Kimpu on tõepoolest suurepärane. Nikita, see on täielik absurdsus.

– Ära pane tähele, – kordas mees. – Ma saan ise ka aru, et see on rumalus. Püüdsin temaga rääkida, kuid ta ei kuula mind. Peale jäi oma kohta, ja kõik siin.

Sünnipäevast on möödas juba kaks kuud. Meie igapäevased “vestlused” ämmaga on lõppenud – ma ei helista talle enam ja tema minuga ka ei kontakteeru. Algul olin väga kurb, kuid nüüd olen leppinud. Pealegi on õhtuti nüüd palju rohkem vaba aega!

Aga mida teie arvate, kes on selles olukorras õige ja kes vale?