Alustuseks ütles ema, et ma söön pere paljaks. Ja siis tegi midagi, mis pani mul südame valutama

Mul on kakskümmend seitse aastat vanust ja elan vanemate juures. Mitte sellepärast, et ma ei saaks ära kolida, vaid lihtsalt asjad on nii läinud. Töö on lähedal, aitan kodus ja annan kolmandiku oma palgast ühiseks eelarveks. Vahel ostan toidukaupu. Õhtuti sööme koos – tavaline pere.
Vähemalt kuni viimase ajani.

Kõik algas mingist pisiasjast. Tulin töölt koju ja ema isaga istusid köögis õhtust söömas.
– Soojenda endale toitu, – ütles ema. – Seal potis on veel alles.
Soojendasin, sõin. Ja siis ta äkki lausub lause – justkui juhuslikult:
– Sa võiksid rohkem toidukaupu osta. Sööd pere paljaks, elad kõik valmis, kõik on minu kanda.

Algul ma ei saanudki aru, et ta tõsine on.
– Ema, ma ainult õhtustan kodus. Ja annan sulle iga kuu raha, ise ju ütlesid — kolmandik palgast.
– Ja sa arvad, et kommunaal arved maksavad end ise kinni? Sööd iga päev, ja mina lõpuks arvestan, kus on miinus.

Algul olin ma vait. Siis läks nii kurvaks, et pisarad tulid silma.
– Aitäh, ema. Enam ei söö kedagi «paljaks».

Läksin oma tuppa ja lõin ukse kinni. Terve öö ei maganud – üks lause keerles peas. Mitte raha pärast ei olnud valus, vaid sellepärast, et tunnen ennast kodus kui üürnik.

Hommikul tõusin, tegin endale kohvi, võtsin hommikueine kaasa ja lahkusin tööle, ootamata, et keegi ärkaks.

Järgnevatel päevadel me peaaegu ei rääkinud.
Tulin hilja koju ja sõin oma toas.
Kord kuulsin, kuidas ema isale sosistas:
– Isegi ei tea, miks ma seda ütlesin. Väsinud, ei suuda keelt pidada.
– Mine räägi temaga, – vastas isa. – Ta võtab kõike südamesse.
– Las siis on solvunud, saab hiljem aru.

Kolmandal õhtul tulen koju, istun oma toas ja kuulen:
– Tule sööma.
– Ma ei taha.
– Tule, ma ütlen.

Läksin kööki. Laual oli mu lemmiksupp, krutoonid, salvrätik kenasti alla pandud.
– Ma arvasin, et ma söön pere paljaks, – ütlesin vaikselt, naeratusega.
– No, täna võib, – muigas ema. – Palk tuli, pidupäev.

Mõlemad hakkasime naerma.
Istsime maha ja sõime vaikselt, siis ema ohkas:
– Ma siis ütlesin kuumaga. Lihtsalt raske päev oli. Ja sa jäid ette.
– Ma tean, – vastasin ma. – Aga see oli valus.
– Ma saan aru. Anna andeks.

Ja küllap polnudki midagi erilist — ei nutud, ei kallistanud, ei vandunud, et enam ei tülitse.
Aga peale seda õhtusööki hakkasime taas koos sööma.
Hakkasin sagedamini aitama ja ema — sagedamini tänama.

Nüüd, kui keegi räägib, et tülitses vanemate pärast mõne tühise asja pärast, mõtlen alati:
Jah, me võime olla täiskasvanud, aga emadele oleme ikka lapsed.
Ja mõnikord üks hooletult öeldud lause haavab rohkem kui arvata võiks.

Aga kuidas sina käituksid – kas andestaksid sellise solvumise või koliksid ära, et enam mitte kuulda, et «sööd pere paljaks»?