Aitasin tütrel korterit osta. Aga nüüd pole seal oodatud

Ma ei elanud luksuslikult. Oleksin võinud remonti teha, merele sõita, spa ja hooldusi nautida või vana külmkapi välja vahetada. Kuid valisin teise tee. Tegin sääste. Mitte enda jaoks — tütre jaoks. Sest uskusin alati: ema ülesanne on teha tulevane elu natuke pehmemaks seal, kus võib olla raske. Veidi kergendada teed, kui see on võimalik.

Anna-Mariel oli juba üle kolmekümne, kui ta ikka veel üüris eluaset sõbrannaga. Tal oli hea töö, kuid raha kadus: auto, üür, igapäevased kulud. Vahel kuulsin ta suust selliseid lauseid:
— Ema, ma ei taha elu lõpuni võõrastele seinte eest maksta. Ent selliste hindadega eluaseme puhul… See vist jääbki mulle kättesaamatuks.

Ja ühel päeval ütleski ta lihtsalt, internetis korterite pilte vaadates:
— Sa ei kujuta ette, mis tunne on teada, et keegi ei palu sul homme välja kolida.

Ta ei küsinud, ei. Aga ma kuulsin. Ma teadsin, et saan aidata. Ja tegingi seda — vaikselt, rahulikult, ilma paatoseta. Võtsin säästud kontolt, mis olid seal «igaks juhuks». Otsustasin, et see juhus on käes. Ma olin juba kõik enda jaoks saanud — nüüd las temalgi olla võimalus tugipunktile.

Andsin talle esialgse sissemakse jaoks raha. Ilma selle rahata poleks pank isegi vestlust pidanud. Ma ei oodanud tänulikkust. Mul oli piisav teadmine, et ta saab oma kodus elada, et alustab oma elu puhtalt lehelt. Me valisime kortereid koos, hoidsin teda käest kinni, kui ta lepingu allkirjastas. Ja kui ta mind uude koju lasi ja ütles: «Ilma sinuta poleks seda olnud, ema», — tundsin, et tegin õigesti.

Aeg on möödunud. Alles kaks aastat. Ja siin ma olen taas tema linnas — ainult et mitte tema juures, vaid väikeses hotellis. Istun võõras toas kohvri kõrval ja ei suuda aru saada, kuidas see juhtus.

Tulin tervisekontrolli — tavaline kontroll pärast haigust. Üks öö. Nädal enne reisi kirjutasin talle sõnumi:
— Tütreke, kas ma võin üheks ööks sinu juures peatuda?
Vastus tuli kiiresti:
— Ema, vabandust, aga meil on külalised — abikaasa vend lastega. Oleks liiga kitsas… Ehk otsid lähikonna hotelli? Tänapäeval on nad nii hubased.

Lugesin seda mitu korda. Süda otsis seletust: võib-olla on tal tõesti kiire? Võib-olla on ebamugav? Kuid kusagilt sügavalt kostis teine hääl: “Sa pole enam tema ruumis”.

Hiljem, kui avasin sotsiaalmeedia, nägin õhtusöögi pilti. Tema köök, tuttav iga detailiga. Paar külalist, kaetud laud, vein, küünlad. Pealkiri: «Tõeline kodu — see on atmosfäär».

Atmosfäär. Ma olin ka osa tema elust. Või olin. Ma oskan ka soojust tuua. Nüüd tundub, et mul pole enam kuhu seda viia.

Järgmisel hommikul otsustasin — vähemalt joome teed enne mu rongi. Ostsin lemmik-kondiitriärist koogikesi, kirjutasin:
— Äkki astun korraks läbi? Mul on rongini veel aega.

Vastus ei tulnud kohe:
— Oh, ema, ei saa. Pean laste järel käima, siis veel poodi minema…

«Teine kord», — lisas ta.
Aga nendesse «teistesse kordadesse» ma ei usu enam. Ma hakkan õppima — mitte endast märku andma. Mitte nõudma.

Ma ei kavatse esitama arvet abi eest. Ma ei ole kunagi midagi vastutasuks palunud. Kuid midagi minu sees on muutunud. Midagi pole enam nagu varem.

Kui ma koju tagasi jõudsin, oma vaikse korterisse, kus lõhnab vana raamatute ja puhta pesu järele, istusin lihtsalt köögis ja vaatasin aknast välja. Linn elas oma elu, ja ma tundsin: justkui oleks minu sees mõni uks sulgunud.

Ma olen ikkagi tema ema. Kallistan teda ikka. Kuid ma ei koputa enam sinna, kus mind ei oodata.

Jään endaks — naiseks, kellel on ka õigus tähelepanule, austusele. Väikesele nurgale majas, mille loomisele ta ise kaasa aitas.

Ja kui kunagi kuulen taas: «Tule, ema», — ei jookse ma kohe. Küsiksin endalt esmalt: kas seal on minu koht?

Kuidas teie käituksite, kui saaksite sellise sõnumi oma lähedaselt?