Aitasin ema kolimisel, ja just keset kogu seda sagimist kukkus tal sõrmusest välja kivi. Sõrmus oli kingitus isalt, kes enam meiega ei ole. Uurisime põlvili vaipa, aga asjata. Kolime teise riigi otsa, sorteerime asju, ja siis kukub vaibast välja…

…ja väike pärlikõrvarõngas — seesama, mille ema mõni aasta tagasi kaotas. See veeres välja vanast vaiba voltist ja peatus põrandaliistu juures, särades piimja läikega, nagu oleks see kogu aeg just seda päeva oodanud.

Ema jäi seisma. Siis laskus ta aeglaselt põrandale ja võttis selle oma peopessa.
— Ei või olla… — sosistas ta. — Me otsisime kõik läbi tollal.

Ma mäletan seda päeva. Isa polnud enam meiega. Ema otsustas esimest korda üle pika aja kanda oma pärlikõrvarõngaid — tema kingitus aastapäevaks. Lihtsad, klassikalised, ühe ühtlase pärliga kuldsel naelal. Ta keerutas peegli ees ja tundus, nagu oleks ta hetkeks olnud vanaema — kerge, naerev. Ja siis kadus üks kõrvarõngas kuhugi «ära». Otsisime kõikjalt: kappidelt, pragudest, tolmuimejast. Tulemuseta. Ema peitis järelejäänud kõrvarõnga väikesesse karbikesse ja ei avanud seda enam kunagi.

Ja nüüd — kolimine. Teip, kastid, nimekirjad, lõputu tolm. Keset sebimist kukkus ema sõrmusest (samuti isa kingitus) kivi välja. Kammisime põrandat põlvili — kätega, taskulampidega, isegi joonlauaga. Ei leidnud. Ema ohkas: «Ju siis nii». Ja me kolisime — teise linna, teise majja, teiste seinte vahele.

Täna laotasime laiali selle vana vaiba — lihtsalt, et mitte kõndida paljal põrandal. Ma raputasin selle läbi, silusin. Ja äkki veeres vaiba äärest välja midagi ümmargust. Ma arvasin, et see on kivi. Kuid ema teadis juba. See oli tema pärl.

Ta istus põrandal, hoides kõrvarõngast kahe sõrmega nagu midagi elavat, ja nuttis — vaikselt, hääletult. Istusin vaikselt tema kõrvale.
— Kas sa tahad, et läheksime juveliiri juurde? — küsisin ma. — Las ta kontrollib kinnitust, puhastab.
— Läheme, — noogutas ta. — Kuid… anna teine.

Võtsin karbi välja — selle, mida ta polnud aastaid avanud. Ema pani mõlemad kõrvarõngad kõrvuti, ja äkki sai selgeks, kuidas kaks ühesugust ringi ühendavad kahte erinevat aega: «enne» ja «pärast».
— Ta ütles alati, et pärlid tähistavad rahu, — naeratas ta läbi pisarate. — Ja et nad sobivad mulle.

Töökojas uuris juveliir luubiga tähelepanelikult kõrvarõngaid:
— Hea pärlmutter. Kinnitused pingutame, nõela pisut korrigeerin. Need saavad nagu uued. Ja kandke neid, — naeratas ta. — Pärleid tuleb kanda.

Seisime vitriini ääres ja ootasime. Ema hoidis oma käes tühja karbikest ja vaatas aknast välja. Klaasi taga käis tavaline õhtu: keegi kandis kotte, keegi tormas metroosse. Ja mina mõtlesin, kui kummaline on elu: me kaotasime sõrmusest kivi, kuid leidsime pärli, mida olime juba ammu taga nutnud.

Kodus astus ema peegli ette, kinnitas hoolikalt ühe kõrvarõnga ja siis teise. Libistas sõrme üle kõrvanibu, üle pärli sileda pinna. Vaatas endale peeglist otsa — mitte rangelt, nagu tavaliselt, vaid õrnalt.
— Tundub, et ma näen jälle välja nagu mina ise, — ütles ta vaikselt.

Me lükkasime kastid seina ääres kokku, valasime teed ainsatesse veel lahtipakkimata tassidesse. Ema segas lusikaga ja katsus pidevalt automaatselt oma kõrvanibu — kontrollis, kas kõrvarõngas on paigas.
— Püsib kinni, — ütles ta ja naeratas. — Järelikult saame hakkama.

Ja ma äkki mõistsin: pole vaja imet ja suuri märke. Mõnikord piisab ühest väikesest pärlist, mis on leitud uuest korterist, et oleks kergem hingata. Et mitte ennast hukka mõista selle eest, mis on kadunud, ja natuke rõõmustada selle üle, mis on alles. Mälestused. Meie uued seinad. Ja ema nägu peeglis — selle sama helge läikega, mida ma lapsepõlvest mäletan.