Aga vanaemad ei kavatsenudki last hoida! Vead, mida mõistsin liiga hilja

Kui meie poeg sündis, olin täis entusiasmi, kuid nagu kõik noored emad, tundsin ka veidi hirmu tuleviku ees. „Pole hullu,” rahustasin ennast, „vanaemad on ju lähedal. Kes veel, kui mitte nemad, rõõmustaksid lapselapse üle ja aitaksid mind?”

Esimesed kuud olid imetoredad. Beebi oli terve, harjusin kiiresti öiste toitmiste, parkis jalutamiste ja lõputu kussutamisega. Kuid emaduse rõõm hakkas mingil hetkel muutuma väsimuseks.

Sain aru, et mul pole aega endale, mehele ega mõningatele toimetustele. Siis tekkis minu suurim illusioon. Kujutasin ette, kuidas saan jätta lapse vanaemade hooleks kasvõi paariks tunniks ja veidi puhata.

Esimene kõne palvega lapselapsega olla ei õnnestunud. Ema vastas ebalevalt: „Sa tead, mul on toimetusi, äkki järgmine kord?” „No olgu, järgmine kord siis,” otsustasin, pööramata sellele tähelepanu.

Möödus paar nädalat. Mul oli kogunenud toimetusi ja pöördusin taas vanaema poole. Seekord äia poole. Ta vastas rõõmsalt, kuid lisas: „Muidugi, olen hea meelega lapselapsega, aga äkki tuleksin külla ja oleksin teie juures? Mulle on raske lapsega koju tulla.” Nõustusin.

Tuli „see päev” ja ämm tuli kohale. Aga selgus, et tema abi seisnes rohkem selles, et ta lihtsalt istus ja rääkis juttu, kuid ei võtnud last ning ei andnud mulle puhkust. Ta rääkis uudistest ja plaanidest, kuid mõne tunni pärast ütles, et tal valutab selg ja tal oleks parem koju minna.

Möödus veidi aega ja proovisin taas paluda ema, et ta oleks lapselapsega. Ja äkki ta tunnistas: „Sa tead, kallis, ma pole enam noor. Loomulikult armastan sind ja lapselast, kuid kardan, et ei tule selliste ülesannetega toime.” Tema silmis oli kahetsust, kuid see ei muutnud minu jaoks asja kergemaks.

Nii sain aru: vanaemad ei olnud enam need, kelleks ma neid pidasin. Nad tahtsid lapselast näha, rõõmustada tema üle, kuid ei tahtnud oma jõudu pühendada pidevale hooldamisele. Ootused, et nad on minu „abilised kõigis olukordades”, osutusid valeks.

Loodan edasi ja kolmandat korda pöördusin äia poole, kuid kuulsin, et tal on kudumisklubi ja kohtumised sõpradega. Ta soovitas mul kõik asjad kõrvale jätta ja lihtsalt emadust nautida. „Sa oled ju temaga kodus, ta on ju väike inglike, naudi seda hetke!”

See kõik oli ausalt öeldes pettumus. Sain aru, et minu plaan vanaemade abiga oli miraaž. Nad ei olnud valmis oma elu ja harjumusi jätma, et iga kord, kui mul vaja, mulle appi tulla. Lootes naiivselt, et nad aitavad mind, ei arvestanud ma, et ka vanaemadel on oma huvid ja tegemised.

Mingil hetkel leppisin selle faktiga ja otsustasin oma ootusi ümber hinnata. Pidin õppima oma asju nii korraldama, et kõigega ise hakkama saada. Mees võttis osa kohustustest enda kanda, isegi mõtlesime lapsehoidja peale, et mitte sõltuda teiste ajagraafikust.

Ja teate, üllataval kombel läks kõik lihtsamaks. Lõpuks tundsin, et saan hakkama. Pole pettumusi, pole ootusi teiste inimeste suhtes, mida nad ei suuda täita. Vanaemad hakkasid külla tulema, kui nad ise tahtsid, ja ma ei oodanud enam, et nad mind iga kord päästaksid. See aitas meil hoida sooje suhteid ja nüüd, kui vanaemad näevad lapselast, rõõmustavad nad siiralt tema saavutuste üle ja mina tunnen end tugevama ja enesekindlamana.

Vead, mida mõistsin liiga hilja, õpetasid mulle mitte loota teiste peale, kui asi puudutab minu peret.