Abikaasa ütles mulle lihtsalt: “Sa ei ole üldse kaunitar!” — Kolm aastat koos ja järsku ta ütleb sellist asja
Me kohtusime veebruaris. Oli külm, niiske ja tundus, et ükski lugu ei saa alata sellisel ajal. Aga see algas. Andrei tuli minu juurde bussipeatuses — mäletan, kui üllatunud ma olin: mul oli peas paks kootud müts, seljas vana sulejope ja silmad olid väsinud pärast öövahetust. Ja tema — kahe kohviga ja sellise naeratusega, nagu näeks ta minus midagi, mida ma isegi ei märganud.
Ta oli minust kuus aastat vanem, enesekindel, tähelepanelik. Kuu aja pärast kolisime kokku. Elasin siis ema ja noorema õega — kitsas, mürarikas. Ta pakkus: “Oleks mugavam, kui oleksime kahekesi.” Nõustusin peaaegu kohe. Tahtsin hoolitsust, vaikust, tunnet, et mind valitakse.
Algul hellitas ta mind. Valmistas õhtusööke, mähkis mind pleedi, kui ma külmetasin, tõi voodisse teed. Ütles, et olen eriline. Et minu pruunid silmad on nagu sügis. Et olen selline “kodune” — kõige paremas mõttes. Ma uskusin seda. Hakkasin isegi endas nägema just seda erilist naist, kellest ta rääkis.
Kuue kuu pärast hakkasid ilmnema pisiasjad. Ta järsku märkas, et ma “võiksin mõned kilod maha võtta”. Hiljem hakkas naljatama, et mul on “maalik bravu”. Mõnikord võis öelda: “No ei pea ju kõik olema modellid.” See ei olnud solvav, pigem kuidagi… torkiv. Aga ma ei solvunud. Ma ju teadsin, et ta armastab mind, eks?
Möödus aasta. Ta hakkas ärrituma. Tõusis tasakesi lauast, kui rääkisin midagi teemavälist. Alustas juttu, et on väsinud. Et ma ei saa millestki aru. Et ma ei püüa ennast arendada. Aga ma püüdsin — käisin õhtukursustel, valmistasin süüa, triikisin tema särke, kirjutasin päevatervitusi.
Ta ei märganud. Või ei tahtnud märgata.
Mõnikord, hilistel õhtutundidel, kui ta vaatas seriaali, istusin köögis ja nutsin. Ilma hüsteeriata, vaikselt. Tundus, et midagi on minu sees katki läinud. Et olen muutunud igavaks. Et ise olen süüdi, kui ta eemaldub.
Kõik muutus ühel õhtul. Valmistusime tema sõbra sünnipäevale. Valisin kaua kleiti. Lõpuks valisin selle, mida ta ise kunagi kiitis. Läksin tema juurde ja naeratasin:
— Noh, kuidas ma sulle meeldin?
Ta ei pööranud isegi kohe ümber. Ja siis ütles:
— Sa ju tead, sa ei ole üldse kaunitar. Pane midagi tagasihoidlikumat selga.
Ma ei saanud kohe aru. Ei uskunud kohe. Ta ütles seda tasasel ja rahulikul häälel, nagu arutaks ilmaennustust. Ilma kurjuseta. Aga need sõnad põletasid kõik.
Läksin sellele koosviibimisele üksi. Lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud kodus olla. Ööbisin sõbranna juures. Paar päeva hiljem pakkisin asjad ja lahkusin.
Ta ei helistanud.
Mitte kordagi.
Möödus aasta. Praegu rendin väikest stuudiot, töötan disainistuudios. Ei ütle, et see on lihtne. Aga ma naeratan jälle. Näen jälle peeglist iseennast. Ilma süüdistavate pilkudeta. Ilma hindeta.
Mõnikord tahan andestada. Mõnikord — kustutada kõik mälestused. Aga mõnikord lihtsalt mõtlen: miks inimene, kes ütles, et armastab, otsustas mind murda?
Nii et, küsin teilt, tüdrukud…
Öelge ausalt — kas olete kunagi uskunud, et armastus võib olla nii külm?
