Aastate möödudes kohtusime jälle, ja tõde osutus hirmsamaks, kui oleksin suutnud ette kujutada

Ma kõndisin kiiresti, mõeldes peas õhtupoolikuks plaanitud toimetuste nimekirja, kui keegi minu selja taga vaikselt minu nime ütles. Hääl oli nii tuttav, et peopesad hakkasid jahtuma. Pöörasin ringi — ja nägin nägu sellest elust, kus me uskusime, et kõik on võimalik. Ta peatus kahe sammu kaugusel, justkui kartes hetke peletada, ja naeratas selle naeratusega, mida olin aastaid mälus hoiustanud. Maailm meie ümber tuhmus: autod sõitsid mööda, inimesed kadusid, jäime vaid meie kaks ja pooleli jäänud vestlus läbi mitme elukümnendi. Ta vaatas minu käsi, mina — tema käsi, vana käevõru õhukest jälge, mille olin talle kunagi kinkinud.

— Ma ei mõelnud kunagi, et kuulen veel su «tere», — ütles ta, ja hääl värises.

Tegin sammu talle vastu, valmis juba küsima peamist — miks siis ja mis nüüd. Ta hingas sisse, nagu valmistudes sukelduma, ja ütles: «Mul on sulle midagi öelda…» Ja siis juhtus midagi, milleks ma üldse valmistunud ei olnud…

Me seisisime keset tänavat, justkui aeg oleks meelega peatunud, et saaksime lõpuks öelda üksteisele, mida aastaid öelda ei julgenud. Ta rääkis vaikselt, justkui kartes, et keegi kuulab pealt. Alustuseks — sellest suvest, kui olime noored ja ei teadnud, et tulemas on nii palju lahusolekuid. Siis sellest päevast, kui ta minu elust kadus selgituseta.

Kuulasin, sõrmed rusikas. Mitu aastat olin neid sõnu oodanud. Mitu korda olin peas erinevaid selgitusi ketranud. Kuid tegelikkus osutus teistsuguseks. Ta ütles, et siis kartis. Kartis meie tunnete tõsidust, enda lubadusi, tulevikku, mis tundus talle üle jõu käivana. Ja võitlemise asemel põgenes ta.

Olin vait. Sõnad takerdusid kurku. Seest kees kõik: solvang, valu, ja samal ajal — kummaline kergendus. Lõpuks kuulsin, mida nii kaua ootasin. Kuid kas see tagastas mulle aastad? Kas seletus suutis kustutada kõik need ööd, kui vedelesin unetult voodis, mõeldes: «Miks?»

Läksime kohvikusse sisse ja vestlus jätkus. Elust, sellest, kuidas meist igaüks üritas edasi liikuda. Temal olid suhted, mul — pere, omad võidud ja kaotused. Kuid kui ta naeratas või viskas mulle kiire pilgu, sain aru: minu sees elas ikka veel see tüdruk, kes oli kuueteistkümnene. See, kelle käest ta esimest korda kinni hoidis ja mõtles, et kogu maailm kuulub nüüd vaid neile kahele.

Vaatasin teda ja kartsin endale tunnistada: ma ikka veel tunnen midagi. Sügaval hinges sütitas lootus, et ehk ütleb ta nüüd: «Ma tahan kõike tagasi.» Kuid ta ei öelnud seda. Ta lisas vaid vaikselt:

— Olen kogu selle aja mõelnud sinust. Ja võib-olla on kõige rumalam — lootsin, et kunagi kohtume uuesti.

Istusime kuni õhtuni. Siis ta saatis mind koju. Ukse ees peatus, vaatas otse silmadesse ja ütles:

— Kui sa lubad, ei taha ma jälle kaduda.

Sulgesin tema järel ukse ja toetasin selja vastu seda. Süda peksles nii kõvasti, et näis, et seda kuulsid ka naabrid. Ma ei teadnud, mis edasi saab. Kas tasub teda uuesti oma ellu lasta? Kas suudame ehitada midagi uut mineviku varemetel? Või jääb esimene armastus alati südamesse vaid mälestusena, mida ei saa elustada?

Vaatasin hämarduvat hoovi ja mõistsin: vastuse pean andma mina. Ainult mina.

Kas riskiksite anda teistkordselt elu armastusele, mis kunagi teile südame murdis?