Leidsin mehe mantlitaskust võõra telefoni — ta ütles, et leidis selle, ja ma uskusin teda kuni järgmise hommikuni, mil see telefon helisema hakkas

Mees tuli reede õhtul koju — tavapärasest hiljem. Ütles, et jäi tööle kauemaks ja käis siis veel poest läbi. Tõi toidukraami ja pani selle lauale. Kõik nagu ikka.

Panin tema mantlit kappi ära. Tasku oli punnis — sirutasin hajameelselt käe sisse. Tundsin telefoni.

Võtsin selle välja. See polnud meie oma — võõras. Vana mudel, tumehall. Ekraan oli tume.

Läksin kööki. Näitasin seda mehele. Küsisin — kelle oma see on.

Ta vaatas. Ütles — ah jaa, ma unustasin ära. Leidsin selle täna taksost. Tahtsin juhile üle anda — aga ta oli juba ära sõitnud. Mõtlesin, et homme tegelen sellega.

Mõistlik selgitus. Panin telefoni esiku riiulile.

Sõime õhtust ja rääkisime. Õhtu möödus nagu tavaliselt.

Sel ööl magasin halvasti. Mitte telefoni pärast — lihtsalt und ei tulnud. Lamasin ja vaatasin lakke.

Hommikul kell pool kuus hakkas esiku riiulil olev telefon helisema.

Tõusin üles — mees magas. Läksin esikusse. Võtsin telefoni.

Ekraanile ilmus helistaja nimi. Mitte number — nimi. Kontaktidesse salvestatud nimi.

Seal seisis — Kodu.

Vaatasin ekraani.

Kodu. Keegi helistab sellele telefonile hommikul kell pool kuus numbrilt, mis on salvestatud nime all Kodu.

Telefon helises. Ma ei võtnud vastu.

Kõne katkes. Minuti pärast tuli sõnum.

Lugesin selle läbi.

Sõnum oli lühike — kolm sõna. Kuhu sa kadusid.

Seisin pimedas esikus. Mees magas magamistoas. Akna taga alles hakkas valgeks minema.

Kuhu sa kadusid. Hommikul kell pool kuus. Numbrilt, mis on salvestatud nime all Kodu.

Panin telefoni tagasi. Läksin magamistuppa. Heitsin voodisse.

Ma ei maganud hommikuni.

Mõtlesin.

Telefon, mis leiti taksost. Mõistlik selgitus — seda juhtub. Aga taksost leitud telefonil ei ole kontaktides numbrit nimega Kodu, millelt helistatakse hommikul kell pool kuus, kui inimene pole koju tagasi jõudnud.

Mees ärkas kell seitse. Ma teesklesin, et magan.

Ta tõusis ja läks esikusse — ma kuulsin. Siis läks kööki ja pani veekeetja tööle.

Tõusin üles. Panin riidesse. Läksin välja.

Ta seisis pliidi juures. Pöördus ümber — ütles tere hommikust.

Võtsin telefoni riiulilt. Panin selle tema ette lauale.

Ütlesin — kell pool kuus helistati. Numbrilt Kodu. Siis kirjutati — kuhu sa kadusid.

Ta vaatas telefoni. Siis mind.

Vaikis paar sekundit.

Siis istus maha. Võttis telefoni kätte. Hoidis seda.

Ma ootasin.

Ta ütles — see on ühe inimese telefon. Ma tunnen teda. Töötasime mitu aastat tagasi koos. Ta sattus keerulisse olukorda — ma aitan teda vahel. Rahaga, mõnikord niisama. Tema naine ei tea, et ta tuttavatelt abi palub — ta ei taha, et naine sellest teaks. Eile andis ta mulle oma telefoni — tal on kiirlaenudest võlad, inkassofirmad helistavad. Ta palus mul seda natuke enda käes hoida, kuni ta asjad korda saab, et naine seda kogemata ei näeks.

Ma kuulasin.

Kiirlaenude võlad. Inkassofirmad. Naine ei tea. Ta palus mu mehel telefoni enda käes hoida.

Küsisin — miks sa mulle eile ei öelnud.

Ta ütles — ma ei tahtnud sind koormata. Arvasin, et lahendan selle ise kiiresti ära.

Küsisin — kui kaua sa teda juba aidanud oled.

Ta ütles — umbes poolteist aastat.

Poolteist aastat. Ta aitab inimest juba poolteist aastat. Vahel rahaga. Mina ei teadnud sellest midagi.

Küsisin — kui palju raha.

Ta nimetas summa. Mitte väga suur — aga mitte ka väike.

Istusin köögilaua taga. Veekeetja läks keema — mees tõusis, valas kaks tassi täis. Pani ühe minu ette.

Hoidsin tassi käes ja mõtlesin.

Mitte petmisele — siin ei olnud petmise lõhna. See oli midagi muud. Ta oli aidanud inimest poolteist aastat, ilma et oleks mulle midagi öelnud. Kulutanud meie raha, ilma et oleks mulle midagi öelnud. Toonud koju võõra telefoni ja valetanud, et leidis selle taksost.

Valetanud. Mitte sellepärast, et varjas midagi häbiväärset. Lihtsalt valetas — sest nii oli lihtsam.

Ütlesin — järgmine kord räägi mulle. Mitte sellepärast, et ma keelaksin sul aidata. Vaid sellepärast, et ma tahan teada.

Ta ütles — sul on õigus. Anna andeks.

Helistasime samale inimesele juba samal päeval. Koos — mees rääkis, mina kuulasin. Leppisime kokku, kuidas võlgadega edasi tegeleda — mina pakkusin välja plaani, mees selgitas.

Õhtul tuli ta telefonile järele.

Sellest ajast peale ütleb mees mulle, kui ta kedagi aitab. Mitte alati kohe — aga ütleb.

Väike muutus. Aga minu jaoks oluline.

Öelge ausalt — kas ma toimisin õigesti, et ma skandaali ei korraldanud, või väärib vale isegi heade kavatsuste korral tõsist jutuajamist?