Sõbranna palus mul kirjutada oma tütrele soovituskiri — nädal hiljem helistati mulle sealt, kuhu ma selle saatsin, ja küsiti küsimus, millele ma vastust ei teadnud

Sõbranna helistas neljapäeva õhtul. Ütles, et tütar kandideerib mainekasse ettevõttesse — konkurents on tihe, soovitusi on vaja. Palus mul kirjutada kirja. Seletas — sa oled selles valdkonnas kaua töötanud, sind tuntakse seal, sinu nimel on kaalu.

Ma nõustusin pikemalt mõtlemata. Kakskümmend aastat sõprust. Sõbranna tütart tunnen tema lapsepõlvest saadik — tark, sihikindel tüdruk. Miks mitte aidata.

Sõbranna saatis mulle e-postiga tütre lühikese CV ja ametikoha nimetuse. Kirjutasin kirja — ausa ja konkreetse. Kirjeldasin tütart nii, nagu ma teda teadsin. Saatsin selle ettevõttesse otse, nagu sõbranna palus.

Nädal hiljem helistati mulle.

Personalijuht. Viisakas hääl — tänas soovituse eest, täpsustas mõningaid detaile. Siis küsis — kui kaua ma olin kandidaadiga töötanud finantsanalüütiku ametikohal ja kas ma saan kinnitada konkreetseid projekte, mis olid CV-s kirjas.

Ma tardusin.

Finantsanalüütiku ametikohal. Ma ei olnud kunagi sõbranna tütrega sellisel ametikohal koos töötanud. Me ei olnud üldse koos töötanud — ma teadsin teda kui sõbranna tütart, mitte kui kolleegi.

Palusin hetke. Ütlesin, et täpsustan üksikasju ja helistan tagasi.

Panin toru ära. Avasingi kirja, mille olin nädal varem saatnud.

Minu kirjas polnud sõnagi finantsanalüütikust. Kirjutasin isikuomadustest, usaldusväärsusest, vastutustundest — sellest, mida ma isiklikult teadsin.

See tähendas, et CV-s oli kirjas midagi, mida tegelikult ei olnud. Ja minu kirja kasutati selle kinnituseks.

Helistasin sõbrannale.

Ta vastas kohe — reipa häälega küsis, noh, kuidas asjad edenevad.

Ütlesin — mulle just helistati ettevõttest. Küsiti su tütre töökogemuse kohta finantsanalüütikuna. Ma ei osanud midagi vastata.

Vaikus.

Siis ütles sõbranna — no sa oleksid võinud lihtsalt kinnitada. See on ju ainult formaalsus.

Ütlesin — kinnitada midagi, mida pole olnud.

Ta ütles — kõik teevad nii. See on lihtsalt soovitus. Sa ju tahad, et ta selle koha saaks.

Ma vaikisin paar sekundit.

Siis ütlesin — sa teadsid, et CV-s on kirjas midagi, mida tegelikult ei ole.

Ta vaikis hetke. Siis ütles — no väike liialdus. Ta saab seal ausalt hakkama.

Väike liialdus. Ta palus mul oma allkirjaga valet kinnitada. Oma nimega. Oma mainega, mida ma olin kolmkümmend aastat üles ehitanud.

Ütlesin — ma helistan ettevõttesse tagasi ja ütlen, et ma ei saa kinnitada neid CV üksikasju, mille kohta minult küsiti.

Sõbranna ütles — kas sa räägid tõsiselt. Sa vead mu tütre alt.

Ütlesin — sinu tütar vedas mind alt. Ja sina teadsid seda.

Helistasin samal päeval ettevõttesse tagasi. Ütlesin viisakalt — minu soovitus puudutas kandidaadi isikuomadusi. CV-s märgitud töökogemust ma kinnitada ei saa, sest ma ei ole temaga sellel ametikohal koos töötanud.

Juht tänas mind. Ütles, et sai aru.

Sõbranna ei helistanud kolm päeva. Neljandal päeval saatis lühikese sõnumi — tütrele öeldi ära.

Ma ei vastanud kohe. Istusin laua taga ja mõtlesin.

Kakskümmend aastat. Ta helistas mulle, sest teadis — ma kirjutan hea kirja. Sest teadis, et ma ei ütle ära. Ja kasutas seda ära. Mitte tütar — tema ise. Tütar ei pruukinud kogu pilti teadagi.

Kirjutasin sõbrannale — mul on kahju, et nii läks. Aga ma ei saanud panna oma nime millegi alla, mida pole olnud.

Ta ei vastanud.

Möödus kaks nädalat. Tema ei helista. Mina ei helista.

Kakskümmend aastat sõprust — ja üks kiri, mille ta palus mul kirjutada, teades, et kasutab seda mitte nii, nagu mina arvasin.

Ma ei tea, kas see taastub. Aga üht ma tean kindlasti — oma nime ma maha ei müü. Ei sõpruse nimel, ei kellegi tütre pärast ega selleks, et vältida piinlikku olukorda.

Öelge ausalt — kas ma tegin õigesti, et helistasin ettevõttesse tagasi, või oli sõprus seda väärt, et vaikida?