Viis aastat käisin iga päev kell seitse hommikul tütrel lapselastega abiks. Kui ütlesin, et tahan ujumisbasseini minna, kuulsin: “Siis peame ilmselt lapsehoidja palkama”

Minu nimi on Valve. Mul on 64 aastat. Ja tahan teile rääkida ühe loo — mitte ilusa, mitte kangelaslike. Lihtsalt aus.

Kui Karin läks pärast lapsehoolduspuhkust tööle, oli Martile kaks aastat ja kolm kuud. Väike, rääkis halvasti, nuttis ilma emata. Lasteaed maksis nii palju, et pool palgast läks sinna. Ja Karin ütleb: „Ema, sa oled ju kodus. Äkki aitad? Kasvõi esialgu.”

Ütlesin — muidugi. Millest me räägime. See on ju minu lapselaps. See on ju minu tütar.

„Esialgu” venitas viis aastat.

Äratuskell pool seitse. Et jõuda end pesta, juua kohvi — ja olla nende juures seitsmeks.

Kell seitse hommikul — olen juba köögis, sojendan putru, ärgitan Marti. Karin valmistub tööle, Andres on juba läinud. Minule — laps, hommikusöök, ettevalmistus, lasteaed. Siis koju — pesta, koristada, Rimi. Kolmeks — järele võtta. Toita. Jalutada. Kodutööd kui kooli läks. Seitsmeks tuleb Karin — sõidan koju.

Iga päev. Ilma nädalavahetusteta. Ilma puhkuseta. Viis aastat.

Ma ei kurtnud. Vaikisin. Mõtlesin — nad töötavad, väsivad, näen seda. Aitan kuni saan.

Kuskil kolmandal aastal püüdsin end ühe kummalise mõtte pealt. Seisan pliidi ääres, keedan suppi, Mart joonistab laua taga. Vaikne. Ja mõtlen — mida mina tahan? Mina — mida tahan?

Ja ei osanud vastata.

Mitte sellepärast, et midagi ei tahtnud. Vaid sellepärast, et kolme aastaga olin nii harjunud elama teiste graafiku järgi, et oma oma lihtsalt kadus. Lahustus kuskil putru ja kodutööde vahel.

Selg oli ammu valutanud. Arst ütles juba kaks aastat tagasi — ujuge, aitab väga. Noogutasin ja lahkusin. Pole aega.

Tavaline teisipäev. Karin tuli töölt, mina valmistusin koju minema. Jõime teed, tema sirvib telefoni. Ütlen — rahulikult, ilma etteheiteta:

— Karin, mõtlen basseini minna. Arst soovitab, selg on väga väsinud. Teisipäeviti ja neljapäeviti on hommikul grupp, just kui Mart on koolis.

Ta tõstis pilgu.

— Ema, no… Siis peame ilmselt lapsehoidja palkama.

Mitte kurjalt. Mitte ebaviisakalt. Rahulikult. Nagu oleksin teatanud, et nõudepesumasin läks katki.

Ütlesin „hästi” ja sõitsin koju.

Bussis vaatasin aknast välja. Viis aastat. Iga hommik seitsmeks. Selg, jalad, väsimus — vaikisin. Ei palunud kordagi midagi. Ja nüüd palun — kaks hommikut nädalas. Tervise jaoks.

Ja vastuseks — „peame lapsehoidja palkama.”

Nutsin. Vaikselt, et keegi ei näeks.

Kaks nädalat veensin end mitte minema.

Mõtlesin — no kuidas nii, Mart on minu juurde harjunud, miks võõras inimene. Ja lapsehoidja raha on üleliigne. Ja kuidagi piinlik.

Aga siis ühel hommikul tõusin — ja selg tõmbas nii, et vaevalt köögini jõudsin. Seisan, hoia lauast kinni, ja mõtlen — veel aasta nii — ja ei saa üldse kuhugi minna. Ei lapselaste juurde, ei arsti juurde, kuhugi.

Ja midagi minus lülitus ümber.

Helistasin basseini. Registreerisin end. Teisipäev, neljapäev, kell kaheksa hommikul.

Teate, läksin sinna ja tundsin end peaaegu süüdi. Nagu teen midagi keelatud. Naljakas, eks? 64 aastat, lähen ujuma — ja tunnen end süüdi.

Riietusruumis naised minu vanused, mõni vanem. Naervad, lobisevad. Juhendaja — noor tüdruk, kannatlik, näitas kuidas hoida, kuidas hingata.

Astusin vette.

Ja siin — ei tea kuidas seletada. Vesi ju kannab. Lihtsalt ujud, ja keegi ei võlgne sulle midagi, ja sina kellelegi. Ainult sina ja vesi. Ja selline vaikus sees — olin selle juba unustanud.

Ujusin oma neli rada. Tulin välja. Istusin riietusruumi pingile.

Ja nutsin. Juba teist korda sel kuul — aga hoopis teisiti.

Käin juba kolm kuud. Selg — tõesti parem. Magan sügavamalt. Ja see tunne — et on midagi, mis kuulub ainult minule — ei kao pärast basseini kuhugi. Püsib terve päeva.

Impuls klubis on peale basseini ka saunad, mullivann, grupitreeningud. Kord pärast ujumist läksin aurusauna — esimest korda elus lihtsalt istusin ja ei teinud midagi. Ühtegi putru. Ühtegi kodutööd. Ühtegi äratuskella.

Lihtsalt mina.

Kariniga ei ole me sellest vestlusest enam rääkinud. Ta palkas lapsehoidja kaheks hommikuks. Ei tea, kas ta solvus või mitte. Võib-olla ei saanudki arugi, mis mind puudutas.

Käin nende juures endiselt. Viis päeva nädalas. Armastan Marti — see ei ole kuhugi kadunud.

Aga nüüd, kui sõidan hommikul nende juurde, sõidan mitte sellepärast et „kuidas muidu”. Sõidan sellepärast, et tahan. Sest mul on ka oma — kaks hommikut nädalas, vesi, vaikus ja neli rada edasi-tagasi.

Ei tea, kas tegin õigesti. Võib-olla oleks pidanud Kariniga teisiti rääkima, midagi seletama. Võib-olla ei mõista ma midagi.

Aga täpselt tean üht — see päev, kui lõpuks helistasin basseini — oli esimene päev viie aasta jooksul, mil tegin midagi enda jaoks. Lihtsalt enda jaoks. Ilma kellegi loata.

Aga kas teie oskate teha midagi enda jaoks — ilma süütundeta, ilma õigustamata? Või ootate ka, kuni keegi ütleb “võid”?