„Kolmkümmend aastat veetsin iga suve suvilal — peenrad, hoidised… Mees ja lapsed tulid nädalavahetustel, tegid grilli, puhkasid ja sõitsid ära. Eelmisel suvel lukustasin juunis suvila ja lendsin esimest korda elus üksi mere äärde. Mees ei mõistnud. Lapsed mõistsid hukka. Aga ma tulin tagasi ja tundsin esimest korda kolmekümne aasta jooksul — see suvi oli minu oma.”
Minu nimi on Moonika. Mul on 65 aastat. Ja tahan teile rääkida ühest suvest. Sellest, kuidas ma lõpuks tegin midagi enda jaoks. Ja sellest, mida selle eest tuli maksta.
Kolmkümmend aastat sedasama suve
Iga aasta seesama.
Juuni — avan suvila. Pesen, küürin, tuulutan pärast talve. Istutan, kitkun, kasutan. Juuli — hoidised. Kurgid, tomatid, moos, mahl. August — jälle hoidised, ja mõtlen juba sulgemise peale.
Mees Andres tuli reedel-laupäeval. Tõi sõbrad kaasa, tegid grilli, jõid õlut, naersid. Pühapäeva õhtul sõitis ära. Lapsed — seesama. Tulevad, söövad, lebotavad päikese käes, ütlevad „ema kui hea” — ja tagasi Tallinna.
Mina jäin.
Üksi. Peenardega. Purki pannes. Sääskedega.
Ma ei kurtanud. Mõtlesin — nii on kõigil. Suvila on minu kohustus. Ma olen ju perenaine. Ma ju armastan. Ise ütlesin kunagi, et mulle meeldib mullas toimetada.
Ehk meeldiski. Alguses. Kolmkümmend aastat tagasi.
See vestlus kevadel
Eelmisel kevadel istusin ja vaatasin kalendrit. Juuni. Juuli. August. Ja selline väsimus valdas mind — mitte tööst, mitte haigusest. Etteaimatavusest. Sellest, et tean juba ette iga selle suve päeva. Iga purki. Iga peenart.
Ja äkki mõtlesin — kas ma olen üldse kunagi olnud päris mere ääres? Meie Läänemerd armastan — aga sooja, lõunamerd — mitte kunagi.
65 aastat. Mitte kordagi.
Avasin telefoni. Leidsin reisi. Istusin maha ja ostsin. Üksi. Kümneks päevaks. Juulis.
Käed värisesid. Tõesti.
Kuidas nad reageerisid
Andresele ütlesin õhtul õhtusöögi ajal. Rahulikult. Et ostsin reisi, et sõidan mere äärde, et suvila ootab sel aastal.
Ta vaatas mind nagu inimest, kes ütles midagi võõras keeles.
— Üksi? Miks üksi? Aga suvila?
— Suvila ootab.
— Moonika, aga kurgid — keegi ei korja ju…
Kurgid. Kolmkümmend aastat koos — ja esimene küsimus kurgidest.
Lapsed reageerisid mitte paremini. Tütar helistas järgmisel päeval: „Ema, mis asi see on, sul on 65 aastat, kuhu sa üksinda lähed, mida inimesed ütlevad.” Poeg kirjutas lühidalt: „Ema, kas sul on kõik korras?”
Nii et normaalne naine 65-aastaselt peab istuma suvilal ja tegema hoidiseid. Aga kui ta sõidab mere äärde — siis on midagi peast läinud.
Ma ei hakanud kellelegi midagi seletama. Panin kohvri kokku ja sõitsin ära.
Kümme päeva
Ei räägi hotelli ja mere kohta pikalt. Ütlen ühe asja.
Esimene hommik. Läksin rõdule kohviga. Vaikus. Meri all. Ühtegi peenart. Ühtegi purki. Keegi ei oota midagi. Kuhugi ei pea.
Lihtsalt seisin ja jõin kohvi.
Ja nutsin. Seal samal rõdul. Mitte kurbusest — sellest, et ei mõistnud varem kui lihtne see on. Lihtsalt seista. Lihtsalt hingata. Lihtsalt — enda jaoks.
Käisin ujumas hommikul ja õhtul. Lugesin raamatut, mille olin kolm aastat edasi lükanud. Tutvusin naisega Pärnust — jõime iga päev veini ja rääkisime südaööni. Käisin, kus tahtsin. Sõin, mida tahtsin. Kordagi ei mõelnud kurgidele.
Kümme päeva. Minu oma. Täielikult minu oma.
Kui tulin tagasi
Kodus oli kõik nagu tavaliselt. Andres ei küsinud, kuidas puhkasin. Tütar krimpsus nägu. Poeg tegi näo, nagu poleks midagi olnud.
Sel aastal me hoidiseid ei teinud. Ostsime poest.
Maa ei neelanud meid alla. Pere ei lagunenud. Lihtsalt seekord saadi ilma minu purkideta hakkama.
Ja teate mida? Sel suvel ostan jälle reisi. Juba ostsin. Jälle üksi. Jälle kümneks päevaks.
Mul on 65 aastat. Ja lõpuks mõistsin ühe lihtsa asja — keegi ei anna sulle seda aega ise. Keegi ei ütle „ema, puhka, me saame hakkama”. Ei ütle. Sa pead selle ise võtma.
Aga kas teie oskate võtta oma aega — ilma luba küsimata, ilma seletamata, ilma vabandamata? Või ootate ikka veel, kuni keegi ütleb „võid”?
