Hooldan lapselapsi esmaspäevast reedeni, sest minia töötab vahetustega. Kui ütlesin, et tahan suvel sanatooriumisse minna, vastas poeg: „Emme, praegu pole hea aeg. Võib-olla järgmine aasta.” Nii ütleb ta juba kolm aastat…

Kolm aastat ootasin, kuni poeg lubab mul sanatooriumisse minna. Kolm aastat kuulsin „võib-olla järgmine aasta”. Vahepeal segasin köögiviljasupi juba vist kahekümnendat minutit, sest mõtetega olin hoopis mujal.

Külmkapi peal rippus magnet Pärnust — mälestus seitsmest aastast tagasi, viimasest puhkusest, kuhu sõitsin üksi. Liisu tõmbas mind kampsuni varrukast ja kordas: „Vanaema, vanaema, Markus võttis ära!” Aga mina segasin ikka seda suppi, nagu oleks sellest midagi sõltunud.

Minu nimi on Valve. Kuuskümmend kolm aastat, pensionil bioloogiaõpetaja. Töötasin kolmkümmend kaks aastat gümnaasiumis ning pensionile jäädes arvasin, et saan lõpuks lugeda kõiki neid raamatuid, mis olin pannud riiulile „hilisemaks”. Kuhugi sõita. Puhata.

Aga Andres — minu poeg — ja tema naine Moonika olid teised plaanid teinud.

Moonika töötab kolmes vahetuses tehases linna ääres. Andres on autojuht transpordiettevõttes, tihti sõidul kaks-kolm päeva. Liisul oli siis neli aastat, Markusel napilt kaks. Eralasteaed — liiga kallis. Munitsipaal — järjekord aastaks. Andres helistas ühel õhtul ja ütles seda, mida paljud pojad oma emadele ütlevad: „Emme, kas saaksid meid natuke aidata?”

See „natuke” kestab juba kolmandat aastat.

Iga päev tõusen kell kuus, et olla nende juures seitsmeks Mustamäele. Söõdan lapsed hommikusöögiga, viin Liisu lasteaeda, tulen Markusega tagasi, keedan lõunat, toon Liisu, söõdan mõlemad pärastlõunasöögiga, mängin nendega, mürtsutan ning kui Moonika tuleb vahetusest tagasi või Andres sõidult — tulen tagasi oma tühja korterisse Kristiines.

Jalad valutavad. Põlved nii, et trepist käin nagu vanamemm — aga ometi pole ma veel see. Arst ütles mulle otse: „Valve, nende liigeste tõttu peaks sõitma rehabilitatsioonile. Kõige parem sanatoorium. Kirjutan saatekirja, haigekassaga ootate pool aastat, aga tasub ära.”

Pool aastat möödus detsembris. Saatekiri lamas kotis, valmis. Helistasin Andresele.

— Pojake, tahaksin suvel sanatooriumisse sõita. Kolmeks nädalaks. Arst ütleb, et peaks. — Emme, — ohkas ta, — praegu pole hea aeg. Moonikal on graafik kolm kuud ette, nii äkki ei saa. — See pole äkki. On märts. — Aga kes siis lapsi hoiab? — Aga kui haigestuks? Kui murdaks jala? Siis poleks ka valikut. — No aga sa ju pole haigestunud, — ütles ta, nagu oleks see argument.

Nii ütleb juba kolm aastat. „Võib-olla järgmine aasta.” „Praegu ei saa.” „Vaatame pärast suve.” Suved mööduvad, siis sügis, siis talv, siis jälle „pole hea aeg”.

Hakkasin mõtlema, millal Andres viimati küsis, kuidas mul läheb. Mitte „emme, saad homme seitsmest?” — vaid päriselt, kuidas mul läheb. Ei suutnud meelde tuletada.

Küll aga mäletan hästi, kuidas jaanuaris Moonika postitas sotsiaalmeediasse fotod Otepäält. Kolm päeva, hotell, spaa. Sõitsid kahekesi „igapäevaelust puhkama”. Lapselapsed olid siis minu juures — reedest pühapäevani.

Ei öelnud midagi. Oleksin pidanud ütlema.

Mais kohtusin turul Helviga, vana tuttavaga koolist. Istusime pingil, sõime jäätist ning Helvi rääkis Haapsalu sanatooriumist — kuidas sõitis haigekassa kursusele, kuidas tegi mudasauna protseduure ja kuidas ärkas esimest korda aastaid hommikul ilma seljavalude.

— Aga sina millal sõidad? — küsis ta. — Näed välja nagu vajaksid. — Ei saa, — vastasin. — Hoian lapselapsi. — Iga päev? — Esmaspäevast reedeni. — Valve, — Helvi vaatas mind nii, nagu vaadatakse kedagi, kes räägib midagi absurdset. — Kui vana sa oled? Kuuskümmend kolm? Ja sa ei saa minna ravile, sest sinu täiskasvanud poeg ei suuda kolmeks nädalaks oma lastele hooldust korraldada?

Kui kuulsin seda valjusti öelduna — kellegi teise poolt, mitte selle vaikse mõttena mu peas — tundsin midagi kummalist. Nagu keegi oleks avanud akna umbses toas.

Õhtul helistasin Andresele. Aga seekord ei küsinud.

— Pojake, registreerisin end Haapsalu sanatooriumisse. Kaheteistkümnendast juulist, kolm nädalat. Pead lastega ise hakkama saama. — Emme, aga… — Andres, — katkestasin tema. — Armastan Liisut ja Markust. Armastan teid. Aga mina olen ka inimene. Mul on haiged põlved, valutab selg ning kolm aastat pole mul olnud ühtegi vaba päeva. Mitte ühtegi.

Teises otsas oli vaikus. Pikk vaikus.

— Moonika võtab puhkuse või leiate hoidja, — lisasin. — Teised vanemad teevad seda. — Emme, kas sa oled meie peale pahane? — küsis ta vaikselt. — Ei ole pahane. Mul on arsti saatekiri. Ja mul on kuuskümmend kolm aastat.

Andres ei helistanud kolm päeva. Siis tuli lastega ja koogiga. Liisu joonistas mulle „vanaema rannas” — sinine meri, kollane päike ja suur naeratus. Moonika vaikis, aga pani lauale väljatrüki — lastelaste hoidja hinnakirja agentuurist.

Ei vabandanud. Ei pidanudki. See väljatrükk piisas.

Ööl enne Haapsallu sõitmist ei saanud magada. Lamasin pimeduses ja mõtlesin, et kolm aastat ootasin luba. Oma pojalt — puhkuseks, raviks, kolmeks nädalaks endale. Nagu ei saaks ise otsustada.

Helistasin Helvile.

— Ei maga? — küsis ta. — Kardan, et kui tulen tagasi, on kõik jälle sama. — See oleneb sinust, Valve. Ainult sinust.

Köögis külmkapi peal, Pärnu magneti kõrval, kleepisin lipiku järgmise kursuse kuupäevaga — järgmisel aastal juunis. Las ripub. Las harjuvad.

Kas teil on kunagi juhtunud, et ootasite lähedastelt luba teha seda, mida vajate? Kuidas leidsite julguse öelda „mina lähen”?