Iga kuu andsin pojale 100 eurot, et ta „palgapäevani vastu peaks”. Ühel päeval postitas minia sotsiaalmeedias foto uuest diivanist, mis maksis 2 500 eurot

Kui mitte naaber Helvi teiselt korruselt, kes näitas mulle seda postitust oma telefonis — paneksin tõenäoliselt siiamaani iga kuu sada eurot ümbrikusse, millele on kirjutatud „Toomas”. Ja sõõksin tõenäoliselt siiamaani õhtusöögiks leiba võiga, veendes ennast, et mul lihtsalt pole isu.

Helvi tuli kolmapäeval pärastlõunal. Lihtsalt juttu ajama, teed jooma. Istus minu köögis, kerisPike telefoni ja ütles äkki: „Oi, vaata — Moonika ostis uue diivani. Ilus.”

Pööras ekraani minu poole. Fotol — suur hall nurgadiivan sinepikollaste patjadega, all tekst: „Lõpuks lubasime endale midagi” ja südameke.

Kaks tuhat viissada eurot. Moonika kirjutas hinna kommentaari, sest keegi küsis. Kaks tuhat viissada eurot diivani eest — ja mina olen kaks aastat iga kuu pensionist sada eurot „palgapäevani” välja võtnud.

Minu nimi on Valve, olen kuuskümmend seitse aastat vana. Töötasin kakskümmend kaheksa aastat vahetuse juhatajana tootmisettevõttes Tartu lähedal. Tõusin iga päev kell neli hommikul, vastutasin kahekümne inimese eest tsehhis — ja nüüd on mul pension, millest pärast üüri maksmist Annelinna korteris, vererõhu- ja diabeeditablettide ostmist jääb nii vähe, et loen iga senti. Tunnen seda iga kord, kui seisan Rimis ja panen jogurt riiulile tagasi, sest sel nädalal ma enam ei suuda.

Toomas hakkas raha paluma kaks aastat tagasi. Algul ettevaatlikult. Helistas pühapäeval — mäletan, sest lõikasin parasjagu õunu kooki jaoks — ja ütles, et Moonika on haiguslehel ja ta üksi ei tule toime. Et kuuni jääb puudu. Et tal on piinlik, aga kas saaksin laenata sada eurot. Ainult üks kord.

„Pojake, muidugi” — ütlesin kõhklemata. Sest mida ema ütleb? Ei? Ma ei anna sulle süüa? Toomasel on nelikümmend, aga kui ta helistab ja palub — kuulen sama poissi, kes jooksis katkise põlvega kööki ja ütles: „Emme, valutab.”

Järgmisel kuul helistas uuesti. Ootamatu autoremondiarve. Siis — et Moonikal on vaja hambaarsti juurde. Seejärel lõpetas seletamise. Helistas kahekümne paiku, ütles „emme, on raske” — ja mina tegin ülekande. Oma kontolt tema omale.

Hakkasin kõigel kokku hoidma. Loobusin kinos käimisest kord kuus koos Helviga — sest pilet, popcorn ja buss on juba luksus. Lõpetasin liha ostmise argipäeviti, jätsin selle pühapäevaks. Jõululaupäeval ei teinud ma hapukapsast, sest hinnad tõusid ja mul oli parasjagu ülekanne teha.

Helvi küsis vahel, kas kõik on korras. „Mis sul viga on, Valve? Sa oled kõhnemaks läinud.” Mina vastasin — dieet, arst käskis. Valetasin. Häbenesin öelda, et annan pojale raha, sest teadsin, mida kuuleksin. „Aga ta maksab tagasi? Mis sa, pank oled?”

Sest tean, kuidas see kõrvalt paistab. Kõrvalt on see vana naine, kellelt poeg raha välja pigistab. Aga seestpoolt — seestpoolt on see ema, kes teeb ainus asja, mida ta lapsele veel teha saab. Lõunasööki teha ei saa enam — elab linna teises otsas. Kallistada ei saa enam — täiskasvanud mees ei klammeerdu ema külge. Aga sada eurot anda saan. Ja vähemalt hetkeks tunda, et olen talle veel vajalik.

Kakskümmend neli kuud. Lugesin selle kokku alles sel kolmapäeval, pärast Helvi lahkumist. Istusin laua taga tühja tassiga ja lugesin paberil — kui palju olen kokku üle kandnud. Kui nägin seda summat, läks mul iivelduseks. Selle raha eest oleksin saanud sõita sanatooriumi, osta uue talvemantli — vanal on katki lukk, mida ei saa parandada — ja aasta jooksul mitte muretseda, kas saan endale jogurtit lubada.

Ei helistanud kohe. Vajasin kahte päeva. Kaks päeva kõndisin korteris ringi ja rääkisin iseendaga, sest polnud kellegi teisega rääkida. Mõtlesin välja stsenaariume. Ehk ostis Moonika diivani järelmaksuga? Ehk said nad preemia? Ehk on see kingitus tema vanematelt?

Aga see sada eurot iga kuu — see pole kingitus. See on minu pension. Minu tabletid, minu leib, minu radiaatorid talvel, mil keerasin need ühele kraadile kolme asemel, et küttearve ei sööks ära seda, mis Toomasele kõrvale panin.

Helistasin reedel õhtul. Toomas võttis vastu kolmanda helistamise peale — rõõmsalt, taustal kostis televiisor.

„Pojake, pean sinuga rääkima.” „Mis juhtus, emme? Kõik korras?” „Nägin diivani fotot.”

Vaikus. Kolm sekundit, ehk neli — aga mina lugesin need.

„Mis diivani?” „Selle kahe tuhande viiesaja euro eest, Toomas. Selle, mille Moonika sotsiaalmeedias üles pani.”

Kuulsin, kuidas ta tõuseb. Kuidas kaugeneb televiisori juurest. Kuidas sulgeb ukse — ilmselt vannituppa või rõdule, et naine ei kuuleks.

„Emme, see pole nii, nagu sa arvad.” „Kuidas siis on?” „Ostsime järelmaksuga. Ja mul läks tööl veidi paremaks — sain kolm kuud tagasi palgatõusu.”

„Kolm kuud tagasi. Aga eelmisel kuul helistasid mulle saja euro pärast.”

Jälle vaikus. Pikem.

„Emme, ma lihtsalt… harjusin ära. Tean, et see kõlab kohutavalt.”

Harjus ära. Minu poeg harjus ära. Kuni mina panin jogurtit riiulile tagasi — tema harjus ema käest raha saama ja seda diivanitele kulutama.

Ei karjunud. Tahtsin, aga ei karjunud. Sest äkki tundsin midagi hullemat kui viha. Tundsin end rumalana. Vana, hea rumal naine, keda kasutas ära tema oma laps. Ja kohe pärast seda mõtlesin — aga ehk kasvatsin ma ta selliseks? Ehk andsin liiga palju, kui ta väike oli? Ehk ei õpetanud ma teda raha väärtustama, sest püüdsin alati, et tal millestki puudu ei jääks?

„Toomas, ära helista mulle enam raha pärast” — ütlesin ja panin toru ära.

Sellest vestlusest on möödunud kaks kuud. Toomas saatis nädal hiljem SMS-i: „Emme, vabandust. Kas saame rääkida?” Vastasin: „Saame. Aga mitte rahast.” Ei vastanud. Siis emadepäeval saatis lilli — kulleriga, mitte isiklikult. Lisas kaardi: „Parimale emmele.” Panin tulbid vaasi ja vaatasin neid nädal aega, kuidas nad närbuvad.

Tean, mida inimesed ütlevad. Et see on tema poeg, andku andeks. Või vastupidi — oleks võinud varem öelda. Ma ei tea, mis on õige. Tean ainult, et söön nüüd iga päev jogurtit, et ostsin endale uue talvemantli — tumesinine, kaelusega, Pepco’st — ja laupäeval lähen Helviga kinno komöödiat vaatama.

Ja tean, et kui Toomas lõpuks isiklikult tuleb — ja ta tuleb, sest tunnen oma poega — lasen ta sisse, teen teed ja ilmselt küpsetan ka koogi. Aga ümbrikku, millele on kirjutatud „Toomas”, enam ei ole. Panin selle sahtlisse, elektriarvete alla. Tühjalt.

Kas teil on kunagi juhtunud, et olete lähedasele inimesele raha andnud, loobudes ise kõige vajalikumast? Kuidas saite aru, et on aeg lõpetada?