Mees jättis naist ookeanis uppuma nende tütre tuleviku jaoks!

„Laev oli hukkumas. Ühel abielupaaril õnnestus päästepaati pääseda, kuid kahjuks oli seal vaid üks koht alles jäänud. Mees ronis paati, jättes oma naist keset ookeani surema. Enne vee alla vajumist hõiskas naine mehele oma elu viimast lauset..“ – niimoodi alustas kirjanduse õpetaja oma esimest tundi sellel aastal.

Lugu katkes. „Mida te arvate,“ küsis õpetaja seistes klassi ees, „mis lause see võiks olla?“. Enamik õpilasi võtsid kohe sõna: „Ma vihkan sind!“, „Kui pime ma ikka olin!“ ja muud sellist.

Kogu klass hõiskas järjest uusi fraase, kuid üks poiss istus vaikselt.

– „Mida sina arvad, mida ta ütles?” küsis õpetaja poisilt.

– „Ma arvan, et ta ütles „Hoolitse meie lapse eest!“

– „Kas sa tead seda lugu?” – õpetaja oli üllatunud.

– „Ei, mu ema ütles minu isale enne surma just need samad sõnad,“ vastas õpilane.

Õpetaja pöördus ära, lootes et keegi õpilastest pole tema pisaraid märganud.

– „Õige“, vastas õpetaja.

„Niisiis, laev hukkus. Mees jõudis koju ja kasvatas tütre üksinda üles. Mitu aastat hiljem, kui ka isa enam ei olnud, leidis tütar tema päeviku, kus ta luges järgmist:

„Kui me reisile läksime, siis tal oli raske haigus juba diagnoositud. Elada jäi tal vähe. Jumal, ma sooviks tema asemel uppuda, kuid tütre heaoluks ma ei saanud seda teha. Ma sain ainult keset ookeani teda jätta.“

Klass vaikis.

Laste silmade järgi oli selge, et see lugu oli neid sügavalt liigutanud ning nad said täna esimest korda aru, et esmamulje võib petta.

Seega ei tohi kunagi inimeste ja nende tegude üle pealiskaudselt hinnata, kuna me ei pruugi nende kohta palju teada.