Eakas naine oli tasumas kassas, aga järjekorras oli kannatlikkus otsa saanud. Esimesena ei suutnud vastu pidada mees
Kirjanik Dirk-Olver Lange ruttas poodi kohvi järele. Kassa järjekorras tema ees seisis eakas ja tagasihoidlikult riietud naine. Naise välimuse järgi võiks arvata, et temal on raskused rahaga. Mis edasi juhtus jäi Dirkile pikaks ajaks meelde, millest ta ka Facebooki postituse tegi.
Eit oli kauba eest tasumas. Tema poekorvis oli sai, piim, lihavalik ja šokolaaditahvel.
“ 2 euri ja 18 senti” – ütles kassapidaja ostuarve arvutades.
Vanaproua pistis käe tasku ja üpris kaua otsis sealt üles sente. Järjekorra kannatlikus oli otsa saamas.
Eit luges sente kokku ja andis kassapidajale pihutäis münte.
„51 senti on puudu“ – lausus kassapidaja.
Kassapidaja pakkus naisele midagi tema ostudest maha jätta. Peale kõhklust näitas eit ebakindlalt šokolaaditahvli poole. Selleks hetkeks oli mu süda täielikult puruks läinud ning ma andsin kassapidajale märgi, et maksan ise naise eest. Ulatasin kassapidajale 50 eurot ja näppudega näitasin, et vahetusraha tuleb anda vanamemmele.
Järjekorras valitses surmavaikus. Vanamemmel tulid pisarad ette: „Sa oled väga hea inimene, kas ma võib teid kallistada?“
„Hea meelega” – ütlesin mina. Ta naeratas ja pööras oma ostudega väljapääsu poole.
Dirk peatas vanaprouat küsimusega: „Kas suudaksite mulle teenet osutama? Palun minge tagasi poodi ja ostke endale kõik, mida soovite. Nii teete mind veel õnnelikumaks“.
Poest väljudes nägi Dirk, et naine naasis poodi tagasi.
Ma jõin kohvi mööda tänavat kõndides ja mõtlesin sellest kohtumisest. Ma olin saatusele väga tänulik, et tol hetkel sattusin kassa järjekorda. Minu jaoks oli see tegu eriline. Mul oli eriti hea meel, et suutsin tol hommikul vanaprouale abiks olla. Aitäh talle!
