Ma tagastasin leitud rahakoti rahaga — ja hommikul koputas šerif mu uksele

Leidsin oma töö juurest võõra rahakoti suure rahasummaga. Oleksin võinud selle endale jätta — keegi poleks teada saanud. Aga ma tagastasin selle. Järgmisel hommikul aga koputasid minu uksele mundris inimesed. Seda, mis edasi juhtus, ei unusta ma kunagi.

Olen juba aastaid mehhaanik. Tavaline töökoda, alati õlisena, kohvimasin on olnud katki juba üle kümne aasta. Palk pole suur, aga elamiseks piisab — vaevu.

Kasvatan üksi kolme last-kolmikut. Nad on kuueaastased. Nende ema lahkus, kui nad olid kaheksa kuused — lihtsalt pakkis asjad ja enam ei naasnud. Sellest ajast on meid aidanud minu eakas ema. Temata ma hakkama ei saaks.

Töötan päevas kaksteist tundi. Inimesed vaatavad mu musti käsi ja arvavad, et see on kõik, mida endast kujutan. Aga nende kätega toidan ma oma lapsi.

Too päev algas raskelt. Autosid oli palju, aega vähe, ja lisaks üks klient korraldas skandaali — karjus, et ma pole midagi parandanud, kuigi ta ise ei andnud selleks luba. Tavaline lugu.

Vahetuse lõpu poole pühkisin ma ühe tõstuki all. Luud lõi vastu midagi kõva. Kummardusin — vana kulunud rahakott.

Avastasin selle — ja seisin paigal.

Sees olid pakid suurte kupüüridega. Rohkem kui mul on olnud arvel viimastel aastatel.

Ühe hetke seisin lihtsalt ja mõtlesin, mida võiksin nende rahadega teha. Üüritasu on tasumata. Kommunaalarved juba kaks nädalat maksmata. Tütrel on jalanõude tallad läbi.

Siis nägin isikut tõendavat dokumenti. Vana mees väsinud silmadega. Juurde lisatud paber aadressi ja hädaabinumbriga.

Sulgesin rahakoti. Käed veidi värisesid.

Kogu tee koju mõtlesin sellele. Sõin lastega õhtust, panin nad magama. Aga mõtted ei kadunud.

Hilja õhtul palusin emalt, et ta laste järele vaataks, ja ütlesin, et pean ühele asjale järgi minema. Ta vaatas mind hoolikalt, kuid ei küsinud midagi.

Sõitsin rahakotis näidatud aadressile. Väike maja linna ääres. Veranda valgustus põles.

Istudin paar minutit autos. Mis siis, kui ta arvab, et ma varastasin? Mis siis, kui ta kutsub politsei?

Seejärel väljusin ja koputasin.

Ukse avas vana mees kepiga — täpselt nagu fotol. Kui ulatasin talle rahakoti, seisis ta nagu kivistunult. Ta võttis selle värisevate kätega, avas, kontrollis sisu — ja tema õlad vajusid kergendusest alla.

Need olid tema pensionisäästud. Ta arvas, et raha on igaveseks kadunud.

Ta pakkus mulle tasu — suurt kupüüri. Ma keeldusin. Ta küsis, miks ma raha tagasi andsin. Vastasin ausalt: sest see on õige tegu. Rohkem põhjuseid pole.

Rääkisime veidi. Rääkisin, et mul on kolm last ja et kasvatan neid üksinda. Ta noogutas — justkui mõistaks rohkem, kui ma rääkisin.

Koju naasin rahulikuna. Esimest korda üle pika aja uinusin kergesti.

Hommikul äratas mind vali koputus uksele.

Lävel seisis kohalik šerif vormis.

Esimene mõte — lapsed. Teine — mida ma olen valesti teinud.

Ta astus sisse, vaatas ringi ja küsis otse: kas ma eile leidsin rahakoti raha ja kas ma tagastasin selle omanikule. Kinnitasin. Ta küsis, kas võtsin tasu vastu. Ütlesin — ei.

Siis helistas ta kellelegi ja ütles vaid paar sõna. Mõne minuti pärast astus majja veel mitu vormis inimest — suurte kastidega käes.

Šerif selgitas: vana mees on tema isa. Öösel rääkis isa pojale toimunust. Et võõras tagastas rahad, midagi vastutasuks palumata. Et sellel inimesel on kolm last ja ta kasvatab neid üksi.

Isa tahtis tõeliselt tänada. Meenutas minu juttu kollasest majast peamaantee ääres. Palus pojalt mind leida.

Kastides olid talvejakid, kingad, koolitarbed ja toiduained — kõike kolme lapse jaoks aastaks. Lisaks ümbrik kinkekaartidega toidu ja bensiini jaoks.

Püüdsin keelduda. Šerif ütles: pole vaja. Tema isa oleks kurb. Luba meil see tegu teha.

Kui nad ära läksid, istusin kastide keskel ja puhkesin nutma. Ema nuttis samuti — vaatas lapseasju ja ütles, et kõik sobib suuruselt.

Siis jooksis kohale tütar. Nägi roosat jopet. Surus selle vastu rinda ja säras.

Pärastlõunal sõitsin uuesti vanamehe juurde. Lihtsalt isiklikult tänamiseks. Ta avas ukse naeratades — justkui oleks mind oodanud.

Ta ütles, et ma tagastasin talle mitte ainult raha, vaid ka usku, et ausad inimesed veel eksisteerivad.

Ma ei tagastanud rahakotti tasu pärast. Tegin seda, sest teisiti ei saanud. Aga mõnikord, kui teed õigesti, märkavad head inimesed seda.

Aga kas teie tagastaksite rahakoti suure summaga, kui teaksite, et keegi kunagi ei saa teada?