Ma tasusin oma abikaasa võlgu, kuni ta raiskas meie viimased rahad oma kallitele soovidele. Ja just sel hetkel sain aru, et minu jaoks on mõõt täis…

Ma arvasin pikka aega, et päästan meie abielu. Tasusin tema arveid, pidasin pankadega läbirääkimisi, võtsin lisavahetusi ja veensin ennast, et see ongi armastus. Mulle tundus, et kui ma veel veidi kannatan ja ise kõik ära teen, saab ta aru, kasvab üles ja lõpuks muutume tõeliseks tiimiks.

Mu abikaasal ei olnud kunagi stabiilset tööd. Kord ajutine tööots, kord “paljutõotav projekt”, kord “varsti kõik klapib”. Tahtsin uskuda. Sellepärast maksin korteri eest, kommunaalide, toidu, kindlustuste. Pealt paistsime me tavalise paarina. Seestpoolt püsis kõik tänu mulle.

Ühel päeval leidsin kodus tööriistasahtlist peidetud dokumendimapi. Laenud, viivised, võlad… Ja kõik see kogunes kuude kaupa, samal ajal kui töötasin päevade kaupa ja arvasin, et kontrollin olukorda. Selgus, et osad ajad ei töötanud ta üldse, vaid teeskles. Ja laenas raha järjest juurde.

Olin siis valmis lahkuma. Aga ta nuttis, ütles, et kartis, et on piinlik, et seda enam ei juhtu. Palus viimast võimalust. Jäin mitte sellepärast, et uskusin iga tema sõna, vaid et olla aus iseendaga. Et ei mõtleks hiljem, et andsin alla liiga vara.

Ta sai lihtsa töö. Ja mina võtsin enda kanda tema võlgade tasumise. Loobusime puhkusest, kohvikutest, uutest asjadest. Lugeksin iga senti. Mõnikord tabasin ennast mõtlemast, et elan nagu raamatupidaja, mitte nagu abikaasa.

Aja jooksul hakkas tunduma, et kõik tasakaalustub. Ta tuli koju väsinuna, tänas mind, ütles, et ilma minuta ei oleks ta hakkama saanud. Hakkasin veidi lõõgastuma.

Kuni ühel päeval, koristades köögis, leidsin tšeki. Suur summa. Alguses arvasin, et see on laenumakse. Aga ei. See oli ost.

Ta ostis uue mänguri sülearvuti ja kalli viimatise mudeli konsooli. Sel kuul, kui ma tegin suure makse tema võlgade tasumiseks ja loobusin hambaarsti külastusest, sest “kannatan veel”.

Seisin selle tšekiga käes ja tundsin, kuidas miski sees vaibub. Mitte plahvatus, mitte hüsteeria. Lihtsalt vaikne mõistmine. Kuni mina säästan enda pealt, elab tema edasi nagu midagi poleks juhtunud.

Õhtul panin tšeki tema ette. Ta hakkas alguses õigustama. Ütles, et see on “kord elus”, et tal on ka midagi enda jaoks vaja, et ta on väsinud. Kuulasin ja mõistsin, et kui ma nüüd jälle silmad kinni pigistan, ei lõppe see kunagi.

Ütlesin rahulikult:
“Ma ei kanna meid enam kahekesi. Pool aastat võtad sa kõik kulud enda kanda. Korter, toit, arved, laenud. Kõik. Kui sa hakkama ei saa, lahkun.”

Ta kahvatas. Alguses vihastas. Siis palus mitte liiale minna. Aga esimest korda ei leebunud ma.

Ta müüs sülearvuti ja konsooli maha. Sai teise töö. Hakkas varem ärkama, hiljem koju tulema. Esimest korda elus oli ta tõeliselt väsinud. Nägin seda. Aga ma ei sekkunud. Ei kiirustanud appi. Ei päästnud.

Esimesed kuud olid rasked. Ta närveeris, eksis maksetes, palus abi. Vastasin, aga ei võtnud kõike enda kanda. Ta õppis arvestama. Õppis planeerima. Õppis elama vastavalt võimalustele.

Järk-järgult hakkasin muutusi märkama. Ta hakkas rahale rohkem tähelepanu pöörama. Lakkas impulsiivsetest ostudest. Ütles ise: “Me ei saa seda endale praegu lubada”. See “meie” kõlas esmakordselt siiralt.

Pool aastat hiljem sai ta mitte ainult hakkama, vaid ka edutati. Mitte sellepärast, et ma teda sundisin, vaid kuna tal tuli vastutust võtta. Ta lakkas olemast inimene, keda kogu aeg päästetakse.

Jäin tema kõrvale mitte sellepärast, et temast sai ideaalne abikaasa. Vaid kuna nägin tõelist tegutsemist, mitte sõnu.

Sageli mõtlen nüüd sellele piirile. Kus lõppeb toetus ja algab ennasthävitus? Millal muutub abi kellegi teise pettumuseks enda vastu?

Mis te arvate, kus kulgeb piir toetuse ja selle hetke vahel, kui teist päästes hakkame iseennast kaotama?