Vend viskas ema tema enda majast välja, kui mind polnud, ma ei suutnud taluda sellist jultumust, ma tegin seda, mida ta ei unusta kunagi…

Olen neljakümne kahe aastane. Ma olen vanim tütar ja olin sunnitud liiga vara täiskasvanuks saama, sest keegi pidi kandma hoolt, et kõik oleks kontrolli all. Mu vend on kakskümmend kolm ja ta pole kunagi olnud see, kellele toetuda. See pole etteheide. See on lihtsalt pikk jada fakte, mis venivad lapsepõlvest alates.

Probleemid on teda alati saatnud: kool, pooleli jäänud kolledž, võlad, kaklused, politsei. Iga kriis algas ühtemoodi — paaniline kõne, õpitud vabandused, vannetega, et “seekord on kõik teisiti”. Ja ema uskus iga kord, et tema poja järgmine versioon on parem.

Pärast isa surma jäi ta temaga elama. Väikeses linnas, kus kõik teavad kõiki, tundus see loogiline: eakal naisel ei ole soovitatav üksi olla ja poeg “aitab”. Kuid iga kord, kui ma tulin oma linnast üle saja kilomeetri kauguselt, lõi reaalsus näkku. Määrdunud nõud, sel ajal kui ta mängis konsooliga. Öises muusika. Sõbrad, kes tulid majja ilma tere ütlemata. Ja ema liikus omaenda majas vaikselt, justkui külaline.

Ma elan teises regioonis. Neli last, töö, hüpoteek, tavaline Euroopa stabiilsuse tagaajamine. Ma mõtlesin ta paigutada heasse eakate koju — mitte selleks, et lahti saada, vaid et ta oleks turvaliselt. Sest vend ei kavatsenud tema eest hoolitseda.

Siis nad mõlemad lakkasid vastamast. Ei kõnesid ega sõnumeid. Algul püüdsin mitte paanitsema hakata. Aga ärevus kasvas. Kolme päeva pärast istusin autosse ja sõitsin.

Kui pöörasin tema tänavale, tõmbus süda kõvasti kokku. Maja nägi välja, nagu oleks seal festival peetud. Uks oli maha seotud. Aed lagunenud. Aknad puruks löödud. Tühjad pudelid trepil. See polnud hooletusse jätmine — see oli häving.

Toas lõhnas alkoholi ja kopituse järele. Vaikselt mängis muusika kõlarist. Vend vedeles diivanil. Lähedal oli tundmatu neiu. Ma küsisin, kus ema on.

Ta vastas laisalt, et unustas öelda — ta kolis ema tagahoovis vanasse kuuri. Nii on kõigil lihtsam.

Hetkeks vaatasin lihtsalt teda, uskumatult kuuldut.

Kuur seisis krundi ääres, õunapuude taga. Puust, viltune, roostes katusega. Sees oli niiske ja pime. Ta istus kitsal kokkupandaval voodil, kootud kardiganiga katetuna, kuigi õues oli suvi. Ümberringi — kotid, karbid, seina najale toetuvad fotod. Justkui tema elu oleks kiiruga kokku pandud.

Ta ütles, et see on ajutine. Et nii on rahulikum. Et ta elab läbi rasket perioodi.

Sel hetkel sain aru: ta polnud teda lihtsalt välja visanud. Ta veenis teda, et see on normaalne.

Helistasin sõbrale. Ta oli sõjaväes, rahulik, aga põhimõttekindel inimene. Keskpäevaks oli ta juba maja juures. Viisime ema mu autosse. Ta ei vaielnud vastu.

Tunni jooksul vahetati lukud juba. Euroopas käib see kiiresti: üks kõne ning lukksepp on kohal. Vend karjus, süüdistas, ütles, et see on ka tema maja. Kuid ema vaatas teda esimest korda mitte lootusrikkalt, vaid väsinult. Ja ütles, et tahab oma maja tagasi.

Viisime tema asjad välja. Ilma stseenide või karjumiseta. Lihtsalt fakt.

Maja oli laastatud. Purustatud lambid, rikutud seinad, plekid vaibal. Kuid see sai jälle tema koduks.

Veetsime nädalavahetuse koristades. Lapsed tulid appi. Vanim sorteeris vaikselt dokumente. Noorem lõbustas vanaema nii, et ta naeris esimest korda üle pika aja.

Vend helistas. Ma ei vastanud.

Õhtul istus ema verandal teetassiga käes. Rahulik tänav, loojang katuste kohal, värskelt niidetud muru lõhn. Ta ütles, et ehk andis talle liiga palju võimalusi.

Ma vastasin, et armastada — pole viga. Kuid lasta end hävitada — on.

Esimest korda üle pika aja polnud tema silmis hirmu. Ainult väsimus ja rahu.

Vend elab nüüd kusagil tuttavate juures. Ma ei püüa teda enam päästa. Vahel tähendab perekonna kaitsmine kaitsmist omaenda lapse eest.

Emal on taas kodu. Ja mul — meelerahu.

Aga olge ausad: mitu teist võimalust tuleb anda inimesele, enne kui tunnistada, et ta ei muutu?