Kui mu abikaasa raskelt haigeks jäi, ütlesid tema lapsed esimesest abielust, et ma pole neile keegi ja hakkasid käituma kummaliselt. Siis otsustasin neile näidata, kellega neil tegelikult tegemist on…

Abikaasa lebas haiglas ja kõik otsused tema kohta tehti justkui mind polekski olemas olnud. Kandsin talle asju, rääkisin arstidega ja ei maganud öösiti, kuid mind jäeti järjekindlalt kõrvale. Ühel hetkel kuulsin lauset, mille järel sai lõplikult selgeks: nende jaoks olen ma mitte keegi. Mitte naine, mitte lähedane inimene, vaid juhuslik naine tema elus. Läksin tühja koridori, istusin aknalauale ja tundsin äkki kummalist rahu. Siis otsustasin näidata, kellega neil tegelikult tegemist on…

Abikaasaga elasime koos seitseteist aastat.

Olin teine naine ja see oli alati tunda andnud. Tema lapsed olid juba täiskasvanud, oma arvamuse, elu ja suhtumisega minusse. Me suhtlesime viisakalt, ilma soojuseta, kuid ka ilma avatud konflikteeta. Ma arvasin, et sellest piisab.

Meie elu oli lihtne.

Töö, kodu, suvekodu nädalavahetustel. Ma jälgisin tema tervist, tuletasin meelde, et võtaks tablette ja registreerisin arsti juurde. Ta ei armastanud haiglaid, venitas viimase võimaluseni. Ja siis juhtus kõik korraga — insult, intensiivravi, teadmatus.

Esimesed päevad elasin nagu automaatrežiimil.

Kogusin dokumente, jooksin apteekidesse, istusin osakonna ukse taga. Sees oli vaid üks soov — et ta jääks ellu. Millestki muust ma ei mõelnud.

Lapsed saabusid hiljem.

Vaoshoitud, korrektsed, külmad. Püüdsin nende pilke, tundsin, et nad hindavad mind. Otsused tehti minu osaluseta, vestlused peeti poolihääli, justkui oleksin üleliigne. Püüdsin mitte sekkuda, mitte vaielda ega tekitada pingeid.

Kuid järk-järgult sai selgeks: mind lihtsalt tõrjuti kõrvale.

Minu arvamust ei küsitud. Minu abi võeti enesestmõistetavana. Minu kohalolekut taluti. See tunne lõi tugevamalt kui väsimus ja hirm abikaasa pärast.

Ühel õhtul naasin koju ja istusin pikalt vaikuses.

Pisarateta. Tühjuse tundega sees. Ja selles vaikuses mõistsin, et ei oota enam, millal mind tunnustatakse. Kas leian ise oma koha või tõrjutakse mind lõpuks välja.

Hakkasin tegutsema rahulikult ja järjekindlalt.

Tõstsin üles kõik dokumendid, meenutasin vestlusi, mida olime kunagi edasi lükanud. Võtsin ühendust juristiga. Hakkasin selgelt näitama, et hoolduse, ravi ja igapäeva küsimused lahendatakse minu kaudu. Ilma tülideta. Ilma selgitusteta.

Suhtumine ei muutunud kohe.

Alguses oli ärritus, siis ettevaatlikkus. Mind ei ignoreeritud enam. Hakkasid minuga arvestama. Ma tundsin, kuidas sisemine tuge hakkas tagasi tulema, mille olin peaaegu kaotanud.

Abikaasa paranes aeglaselt.

Olin iga päev tema kõrval. Aitasin, toetasin, hoidsin käest kinni. Nendel hetkedel mõistsin eriti teravalt: olen oma kohal, ja keegi ei tohiks mul seda võtta.

See lugu õpetas mulle lihtsat tõde: kui naine kaua vaikib, siis teda ei kuulda üldse.

Mõnikord tuleb austus ise tagasi võita — rahulikult, kindlalt, ilma vabandusteta.

Aga kas sina suudaksid enda eest seista, kui kõige raskemal hetkel püütagu sind lähedase inimese elust välja tõrjuda?