Ma kinkisin oma tütrele kaltsukaturult ostetud vanaaegse nuku. Ja seejärel kuulsin temalt kummalist krabinat, mis ei lase mul siiani rahulikult magada…

Mul on kolmkümmend kolm aastat, olen üksikema ja töötan juba aastaid koristajana. Elu pole kerge — minu tütre isa jättis meid maha, kui mu tütar oli kõigest kümme kuud vana. Sellest ajast alates oleme olnud kahekesi, vaevu saame ots-otsaga kokku ja püüame väärikalt elada.

Peagi on mu tütre sünnipäev. Tahtsin talle kinkida midagi erilist. Raha oli väga vähe — lihtsalt piisavalt, et üüri ja toitu maksta. Olin kuu aega kokku hoidnud — kõrvale pandud kolmkümmend eurot mänguasja jaoks poest aga ei piisanud.

Läksin pühapäeval kaltsukaturule. Kõndisin laudade vahel ja vaatasin ringi vanu asju. Ühel laual nägin nukku — portselanist, pitsilise kleidiga, tumedate lokkidega. Kaunis, vintage. Müüja küsis kakskümmend eurot.

Vaatesin nukku lähemalt. Kleit oli puhas, neeg nägu ilma kulumisteta, klaasist silmad särasid. Minu tütar oli unistanud nukust, kuid ma ei saanud talle uut osta. See nukk näis peaaegu nagu uus.

Kaubitsin müüjaga. Langetas hinna viieteistkümnele. Ostsin. Tõin selle koju ja peitsin kuni sünnipäevani.

Hommikul, oma sünnipäeva päeval, ärkas mu tütar õnnelikuna. Talle sai seitse aastat täis. Küpsetasin lihtsa koogi, kaunistasin laua õhupallidega. Tõin välja nuku.

Tütar ahhetas. Võttis nuku hellalt käte vahel, surus selle vastu rinda ja naeratas nii, nagu ma pole ammu näinud. Ütles — ema, ta on ilus nagu printsess, aitäh.

Ma olin õnnelik, vaadates teda. Lõpuks suutsin talle kinkida midagi, mida ta tõesti tahtis.

Õhtul mängis tütar nukuga põrandal. Valmistasin köögis õhtusööki. Äkki kuulsin krabinat. Mitte valju, kuid selget. Justkui oleks midagi nuku sees katki läinud.

Ka tütar kuulis seda. Tõstis nuku ja vaatas mind ehmunud pilguga. Lähenesin ja võtsin nuku. Raputasin seda ettevaatlikult. Seest midagi liikus, sahises.

Uurisin nukku lähemalt. Selle seljal, kleidi all, märkasin väikest lukku. Ma ei olnud seda varem näinud — kleit varjas selle ära. Avama lukku värisevate kätega.

Nuku korpuses oli tühi ruum. Ja seal oli pakk. Valge kangas, mis oli millelegi kõvale ümber keeratud.

Ma tõmbasin paki välja ja avasin selle. Selle sees olid rahatähed. Hoolikalt kokku pandud pangatähed. Palju pangatähti.

Tütar vaatas suurte avatud silmadega. Loendasin. Kolm tuhat eurot.

Istusin põrandale ega saanud hingata. See oli rohkem, kui ma poolaasta jooksul teenin. Rohkem, kui ma kunagi käes hoidnud olen.

Tütar küsis vaikselt — ema, kust need rahat tulevad?

Ma ei teadnud, mida vastata. Keegi oli need nukku peitnud. Aastaid tagasi. Siis müüdi nukk edasi, ja see sattus kaltsukaturule. Ja ma ostsin selle viieteistkümne euro eest.

Ma ei saanud öösel magada. Ležasin ja vaatasin lakke, mõeldes.

Tagastada? Aga kellele? Müüja turul ei tea, kust see nukk pärit on. Ütles — ostis kastitäie asju allahindluselt. Kuu aega tagasi. Aadressi ei mäleta.

Otsima omaniku? Kuidas? Nime ega jälgi pole. Raha oli lihtsalt nukus. Vana raha, võib-olla oli see seal aastaid olnud.

Vaatasin ringi. Meie üürikorter. Lekkiva laega. Vanad mööbel. Tühi külmkapp — palgapäevani kaks päeva, raha söögi jaoks pole.

Tütar magab kitsas jaki, mis on väike. Saapad on kulunud. Tahtsin talle kooli jaoks uusi osta, aga ma ei saanud.

Töötan kahel töökohal. Päeval kontoris koristajana, õhtul puhastan kaubanduskeskuses põrandad. Jõuan südaööl koju, kokku kukkudes.

Kolm tuhat eurot — see on pääste. Võimalus maksta võlgnevused, osta tütrele riided, lõpetada hambavalu, mis on kaks aastat kestnud.

Ostsin nuku ausalt. Maksin viisteist eurot — viimased raha. Nukk on minu. Kõik, mis seal sees on — on minu.

Keegi vabanes sellest nukust, kontrollimata. Müüs odavate hindadega. Kui nad raha oleks vajanud, oleks nad kindlasti kontrollinud.

Saatus andis mulle võimaluse. Minu tütre sünnipäeval. Kui olime äärel.

Järgmisel päeval maksin võlad ära. Makisin kolm kuud ette korterüürile.

Ostsin toitu. Külmik oli täis esmakordselt kuu jooksul. Tütar vaatas ja ei suutnud uskuda.

Ostsin talle jaki, saapad, koolivormi. Uued. Ta proovis neid selga, hüppas rõõmust. Esimest korda oli tal midagi uut.

Käisin hambaarsti juures. Parandasin hambad. Kaheaastane valu kadus.

Panin jäägi kõrvale. Tuleviku jaoks, hädaolukorra korral.

Pool aastat on möödunud. Elu on muutnud. Me ei nälgi. Tütar on korralikult riides. Olen terve ja töötan valutult. Võlgasid pole.

Kuid öösel ei maga ma. Ma mõtlen sellele rahale. Kes selle peitus? Miks? Kelle jaoks?

Võib-olla kogus vanaema oma lapselapsele. Või ema oma tütrele. Peitsid seda aastaid, üks pangatäht korraga. Unistasid tulevikust.

Ja siis surid. Või unustasid. Nukk müüdi ära, teadmata rahast sees.

Ma võtsin kellegi teise unistuse. Kellegi teise kokkuhoid. Ei proovinud omanikku otsida.

Otsin enda õigustusi — mul polnud valikut. Me surime vaesuses. Saatus andis võimaluse.

Aga ikkagi on häbi.

Võib-olla see inimene ei vajas raha. Võib-olla unustas nende olemasolu. Võib-olla nad pidid minema minule.

Või olen ma varas, kes õigustab seda enda vajadusega?

Ma elan selle teadmisega. Raha oli meie päästjaks. Kuid südametunnistus ei lase rahus olla.

Mõnikord vaatan seda nukku. Tütar mängib sellega, armastab seda. Ei tea, et seal sees olid kellegi teise raha. Kellegi teise unistused.

Aga mina tean. Ja iga päev valin — kas kahetseda või mitte.

Kas ma kahetsen? Ma ei tea. Mu tütar on toidetud, riietatud, õnnelik. Me oleme ellu jäänud.

Aga see jakk, need saapad, see täisklaas külmik — kõik osteti kellegi teise raha eest. Raha, mida keegi hoidis oma lapse jaoks.

Ma võtsin kellegi teise lapselt tuleviku. Andsin enda omale.

Kas see oli õige? Või varastasin lihtsalt, varjates end vaesusega?

Öelge ausalt: kui te oleksite minu asemel olnud — kas te võtaksite raha? Või püüaksite omanikku leida, riskides, et te ei jää millegi muu peale? Kas vajadus õigustab vargust? Või on see lihtsalt vargus, olenemata sellest, kuidas seda nimetate?