Mu tütar koos abikaasaga läksid reisile, jättes mind lapselapsel valvama. Kui ma teda magama panin, esitas ta mulle sosinal küsimuse, mis murdis mu südame…

Silitasin lapselapse pead, katsin ta tekiga, soovides head ööd. Ta haaras äkitselt mu käest ja sosistas vaikselt, peaaegu märkamatult: “Vanaema, kas ema armastab mind? Päriselt?”

Jäin tardunult paigale. Kuus aastat lapsel. Kuus. Selles vanuses ei tohiks lastel olla kahtlusi vanemate armastuses. See peaks olema sama loomulik kui hingamine. Istusin voodi servale, embasin lapselast ja küsisin ettevaatlikult, miks ta nii arvab.

Ta vaikis paar sekundit, siis hakkas rääkima. Vaiksel häälel, selle lapse tõsidusega, kui sa mõistad, et laps räägib tõtt, mida ta on enda sees kaua hoinud.

Ta rääkis, et ema on alati telefonis. Kui ta lasteaiast tuleb, ei küsi ema, kuidas päev möödus, mis huvitavat juhtus, kellega mängis. Ütleb lühidalt — mine mängi, ära sega, mul on tegemist. Kui lapselaps palub lugeda raamatut või mängida koos, vastab ema, et on väsinud, et hiljem, et peab töö lõpetama. Ja siis istub kuni õhtuni telefonis.

Isa mängib temaga, kui töölt tuleb. Isa küsib lasteaia kohta, joonistab temaga, ehitab konstruktoriga. Aga ema — ei. Ema on alati hõivatud. Tal pole kunagi selleks aega.

Lapselaps küsis vaikselt: “Võib-olla ema ei tahtnud mind? Võib-olla ma segan teda?” Ja hakkas nutma. Vaikselt, hääletult, et ma ei kuuleks. Kuid ma nägin, kuidas tema õlad värisesid.

Ma embasin teda ja ei teadnud, mida öelda. Sest ma märkasin ise seda viimastel kuudel. Mu tütar on tõesti alati telefonis. Kui ma talle külla lähen, istub ta diivanil nutitelefon käes. Lapselaps läheneb talle, tõmbab käest, palub tähelepanu — tütar lükkab eemale. Ütleb — hiljem, praegu pole aega, mine vanaema juurde.

Ma süüdistasin kõike väsimuses, töös, kaasaegses elus. Arvasin — noor ema, tal on raske, kõik on nii. Kuid nüüd kuulsin kuueteistaastaselt lapse käest küsimuse — kas tema enda ema armastab teda. Ja mõistsin — see pole väsimus. See on võõrandumine.

Rahuutasin lapselast, ütlesin, et muidugi ema armastab teda, et täiskasvanud lihtsalt ei oska alati armastust õigesti näidata. Ta uinus, kuid ma ei saanud terve öö magada. Mõtlesin, mida ma ütlen tütrele, kui ta tagasi tuleb.

Kolm päeva hiljem tulid tütar ja tema abikaasa reisilt tagasi. Jume, rahulolevad, puhanud. Lapselaps rõõmustas ja jooksis ema juurde. Tütar embas teda möödaminnes, tõmbas kohe telefoni välja — näidata reisist fotosid. Laps seisis kõrval, ootas tähelepanu, kuid tütar sirvis fotosid ja kommenteeris kellelegi sõnumirakenduses.

Ma ei suutnud seda enam taluda. Palusin tütrel jääda, kui mees läks lapselapsega jalutama. Ütlesin otse: “Su tütar küsis minu käest, kas sa armastad teda. Kuus aastat lapsel, ja ta kahtleb ema armastuses.”

Tütar jäi hämmingusse. Hakkas vastu vaidlema, rääkima, et muidugi armastab, et see on rumalus, et laps kõik mõtles välja. Ma katkestasin teda: “Ta ei mõelnud välja. Ma ise näen. Sa oled alati telefonis. Kui ta lasteaiast tuleb, ei küsi sa, kuidas tal läheb. Kui ta palub mängida, lükkad sa kõrvale. Sa annad talle katuse pea kohale, toitu, riideid. Kuid sa ei anna talle kõige olulisemat — iseennast.”

Tütar püüdis ennast õigustada. Töö, väsimus, kodu, majapidamistööd. Ma kuulasin ja raputasin pead: “Su mees töötab ka. On ka väsinud. Kuid leiab aega, et mängida tütrega, rääkida, tema eluga huvi tunda. Aga sina — ei. Tead sa, mida ta mulle ütles? Võib-olla sa ei tahtnud teda. Ta segab sind.”

Tütar kahvatas. Ma nägin, kuidas see hakkas temani jõudma. Ta laskis pea alla ja pisarad voolasid tema põskedel.

Jätkasin pehmemalt: “Armastus — see ei ole ainult sõnad ‘ma armastan sind’. See on tähelepanu, aeg, kohalolek. Laps ei saa aru, et sul on tähtis töö või et sa oled väsinud. Laps näeb — ema on lähedal, kuid kättesaamatu. Ema vaatab telefoni, mitte minu peale. Ema ei taha minuga mängida. Ja teeb järelduse — ma pole piisavalt hea, et ema tähelepanu saada.”

Tütar nuttis. Rääkis, et ei märganud, kuidas see juhtus. Et kodutöö oli temast üle saanud, et tuli vastata sõnumitele, kontrollida e-posti, olla kättesaadav. Et rutiin neelatas teda ja ta lakkas oma last nägemast. Lihtsalt toitis, riietas, pani magama — mehaaniliselt, mitte emotsionaalselt kohal olles.

Ma embasin teda ja ütlesin: “Veel pole hilja. Ta on väike, kõik saab muuta. Kuid pead tegema seda nüüd. Pane telefon käest. Küsi, kuidas päev möödus. Mängi temaga pool tundi — lihtsalt mängi, mitte häirivalt. Loe raamatut enne magamaminekut. Ta ei palu palju. Ta palub sind.”

Tütar lubas muutuda. Juba samal õhtul nägin, kuidas ta istus põrandal koos lapselapsega, kogusid koos puslet. Telefon lebas teises toas. Lapselaps säras õnnest.

Kaks kuud on möödunud. Tütar pingutab. Alati ei õnnestu, vahel murdub, haarab telefoni. Kuid ta proovib. Ja mis peamine — lapselaps on muutunud. On avatum, rõõmsam. Ei küsi enam, kas ema armastab teda.

Aga see küsimus — “ema armastab mind?” — ei unune mul kunagi. Sest ma mõistan, kui palju lapsi kasvab üles selle kahtlusega sees. Kui palju vanemaid on füüsiliselt kohal, aga emotsionaalselt puuduvad. Me anname lastele kõik — peale iseenda. Ja nad ei palu mänguasju ja vidinaid. Nad paluvad meie aega, meie tähelepanu, meie kohalolekut.

Kui palju lapsi uinub küsimusega — kas vanemad armastavad neid? Ja kui palju vanemaid ei aima sellest, sest nad on liiga hõivatud oma telefonidega?

Kas olete kindel, et teie lapsed või lapselapsed ei kahtle teie armastuses?