Ämm saab varsti 60, aga näeb välja nagu 40. Kõik küsivad, milles on saladus, ja tema vastab, et tegu on sportimise ja toitumisega. Aga mina tean tõde — ja see ajab mind marru

Minu ämmal täitub järgmisel kuul kuuskümmend aastat. Kui ta inimestele oma vanusest räägib, siis keegi ei usu. Siiralt ei usu. Palutakse passi näidata. Ta näeb välja neljakümne aastane. Võib-olla nelikümmend viis, kui hästi vaadata.

Saledad kehajooned, sile nahk ilma kortsudeta, ei mingeid vanaduslaike. Juuksed paksud ja läikivad — mitte ühtegi halli karva. Riietub stiilselt ja moekalt. Alati meigitud, alati hoolitsetud. Tema kõrval näen mina, 35-aastane, tihtipeale vanem välja.

Kui me koos välja läheme — poodi, kohvikusse, jalutama koos lapselapsega — tulevad naised pidevalt tema juurde. Küsivad, milles peitub saladus. Kuidas tal see õnnestub. Milliseid kreeme ta kasutab. Milliseid protseduure ta teeb.

Ja iga kord vastab ta ühtemoodi, armsalt naeratades:

— Pole mingit erilist saladust! Teen igal hommikul võimlemist, toitun õigesti, joon palju vett. Ja mis peamine — hoian head tuju! Positiivne meelestatus teeb imesid!

Naised noogutavad, panevad kirja ja tänavad. Ja mina seisan kõrval ja vaikin. Sest ma tean tõde.

Ämm tõepoolest teeb võimlemist. Viis minutit päevas, lihtsalt et linnuke kirja saada. Toitub tavaliselt — midagi erilist, ei mingeid supertoite ega dieete. Vahel sööb kiirtoitu, armastab magusat, ei keeldu klaasist veinist.

Saladus peitub hoopis muus.

Iga kolme kuu tagant — botoksi süstid. Otsmik, kulmudevahe, silmanurgad. Kord poole aasta tagant — niiditõste, et pinguldada näoovaali. Täitjad huultes, naerujoontes, põsesarnades. Laserravi nahale. Keemilised koorimised. Biorevitalisatsioon.

Tal on isiklik kosmeetik, kellele ta maksab igakuiselt — kindla summa lihtsalt selle eest, et olla prioriteet, konsultatsioonid ja protseduurid järjekorrast väljaspool saada.

Juuksed — kulukas värvimine iga 2-3 nädala tagant eliitsalongis. Lamineerimine, juuste botox, spetsiaalsed maskid.

Garderoob vahetatakse välja igal hooajal. Ainult disainerrõivad, ainult kvaliteetsed kangad. Isiklik stilist aitab komplekte valida.

Maniküür, pediküür, massaaž, spa — kõik see regulaarselt, vastavalt graafikule.

Ma tean seda kõike, sest kord juhtusin nägema tšekki, mille ta oli unustanud köögilauale. Üks protseduur — kaks tuhat eurot. Üks.

Küsimuse peale, mis see oli, vastas ta käega lüües:

— Ah, see oli niisama, väike korrektsioon.

Väike korrektsioon kahe tuhande euro eest.

Ma arvestasin peas. Kui liita kõik tema protseduurid, salongid, kosmeetika, riided — tuleb kokku üle kolme tuhande euro kuus. Vähemalt. Võimalik, et rohkemgi.

See on rohkem, kui me abikaasaga kahekesi teenime.

Ja see ongi see, mis mind tegelikult vihastab.

Pool aastat tagasi palusin ma ämmal aidata meid tütre lasteaia tasuga. Meil oli vaja kolmsada eurot kuus — me läbisime rasket perioodi, olin teise lapsega dekreedis, mees töötas üksi.

Ämm ohkas ja laiutas käsi:

— Lapsuke, ma teeksin heameelega, aga mul endal napib elamiseks. Ots-otsaga kokku tulek on vaevu võimalik. Ma ei saa endale lubada finantsilist abi.

Kolmsada eurot ta ei suutnud meile anda. Aga nädal hiljem nägin ma taas tšekki tema laual — järjekordne protseduur poolteise tuhande eest.

Kui tütrele oli vaja ortodontilist tugiketast — tuhat kakssada eurot — oli ämm taas vastuseta. Ütles, et raha ei ole, pension on väike, tal endal on vaja ravimite jaoks säästa.

Ravimiteks. Tal ei ole mingeid tõsiseid haigusi. Ta on tervem kui mina.

Ent iluprotseduuride, täiteainete, disainerrõivaste jaoks — raha leitakse alati.

Eelmisel kuul läks tütretütar — tema ainus tütretütar — esimesse klassi. Oli vaja koolikotti, koolitarbeid, vormi. Ma vihjasin ämmale, et oleks tore, kui vanaema aitaks last kooli saata.

Ta ostis tütrele karbi komme viie euro eest.

Ja endale samal päeval — uue käekoti kaheksasaja euro eest.

Ma nägin seda kotti. Ta uhkustas, ütles, et leidis poest soodushinnaga, ei suutnud vastu panna.

Kaheksasada eurot käekotile — see on normaalne. Kolmsada lasteaia jaoks tütretütrele — ei, see on liiga kallis.

Mu mees ütleb, et need on tema raha, tema pension ja säästud, tal on õigus neid kulutada, kuidas tahab. Et meil ei ole õigust temalt abi nõuda.

Formaal-juriidiliselt on tal õigus. Need on tema raha.

Kuid kui ta kaebab väikest pensioni ja vaesust, siis postitab sotsiaalmeediasse fotosid järgmisest spaa-reisist või uusimast protseduurist — ajab see mind närvi.

Kui ta keeldub meile abistamast, viidates rahapuudusele, aga ise kannab tuhande euro eest kleite — ei saa ma seda rahulikult käsitleda.

Ja kõige kurvem — ta jätkab kõigile valetamist. Kõigile neile naistele, kes tulevad ja küsivad nooruse saladuse kohta. Rääkides sportimisest ja positiivsest meelestatusest.

Ja siis kaebab mulle, et ei saa aidata lapsi, sest raha pole.

Hiljuti ütles ta tütrele, et ei saa talle sünnipäevaks jalgratast osta — liiga kallis. Palus meil mitte solvuda, selgitas, et elab ühe pensioni peal, tal on raske.

Jalgratas maksis kakssada eurot.

Kaks päeva hiljem nägin ma tema uued kingad. Küsisin — ilusad, kust ostsid?

Ta vastas uhkelt, et butiigist, itaalia omad, kuussada eurot, aga nad on seda väärt.

Kuussada eurot kingadele. Kakssada eurot rattale tütretütrele — liiga kallis.

Ma ei küsi temalt enam midagi. Me saame ise hakkama. Kärbime kulutusi, säästame, aga saame hakkama.

Aga iga kord, kui ta alustab oma laulukest võimlemise ja tervisliku toitumise kohta, kui kehastab end lihtsaks pensionäriks, kes lihtsalt järgib tervislikke eluviise — ajab see mind silmakirjalikkuse käes iiveldama.

Ta kulutab oma välimusele rohkem kui on valmis panustama omaenda lastelaste haridusse.

Ta investeerib botoxisse ja täiteainetesse summasid, mis piisaksid lasteaia kulude katmiseks terveks aastaks.

Aga ta eelistab kuuskümne aastaselt välja näha nagu nelikümmend, mitte nagu vanaema, kes päriselt aitab peret.

Ja teate, mis on kõige kurvem? Ma hakkan kartma, et lähen samasuguseks. Et kui mul on kuuskümmend, hakkan ka kõik oma raha peegelpildisse investeerima, mitte aga lastelastesse.

Et hakkan hindama täiteaineid rohkem kui suhteid perega. Ütle ausalt: kas tal on õigus kulutada kogu raha endale ja oma välimusele? Või peaks vanaema aitama lapselapsi, isegi kui see tähendab, et tuleb mõnedest protseduuridest loobuda?