Mehe jõukad sugulased kutsusid mu pensionil ema restorani sünnipäevale ja nagu tavaliselt “unustasid” rahakotid. Aga ta õpetas neid nii, et nüüd meid enam ei kutsuta…

Mehe sugulased — jõukad inimesed. Suur maja, kallid autod, puhkus kaks korda aastas välismaal. Neile meeldivad head restoranid, kallis vein, ilus elu. Ja neil on üks eripära — imeline võime just arve esitamise hetkel rahakotte unustada.

Esimest korda puutusin sellega kokku oma mehe õe sünnipäeval. Sõime õhtust heas kohas, jõime veini, kõik oli suurepärane. Kui ettekandja tõi arve, hüüatas ämm äkki: “Oi, ma jätsin oma kotikese autosse!” Äi patsutas oma taskuid: “Ja mina läksin kaarti võtmata välja!” Mehe õde naeratas vabandavalt: “Vabandust, mul on vaid natuke sularaha…”

Tol korral ei pööranud ma sellele tähelepanu. Makstud sain. Mõtlesin — juhtub, inimesed unustavad.

Teist korda juhtus see oma äia ja ämma pulma-aastapäeval. Jälle restoran, jälle kallid toidud, jälle arve. Ja taas kord see sama lugu — kõik avastasid korraga, et neil pole raha. Makstud sain jälle, aga juba ebameeldiva tundega.

Kolmas, neljas, viies kord… Sain aru, et see on süsteem. Nad kutsusid meid, tellisid kõige kallimat, ja siis korraldasid unustatud rahakottidega etenduse. Ja iga kord maksime meie mehega. Mees kehitas õlgu, ütles, et see on tema pere, et sugulastele on normaalne abiks olla. Aga me ei ole rikkad. Me oleme tavalised inimesed tavalise palgaga. Ja tema sugulased teenivad mitu korda rohkem.

Kui sel aastal lähenes ämma sünnipäev, teadsin juba, mis tulemas on. Meie mehega plaanisime just puhkust nendele kuupäevadele. Olin rõõmus — lõpuks ei pea taas nende pidu kinni maksma. Aga ämm helistas ja ütles, et tahab väga saaks minu emaga lähemalt tuttavaks. Kutsus restorani peole.

Ema — pensionär. Elab tagasihoidlikule pensionile, säästab kõigelt. Sain kohe aru, mida mehe sugulased plaanivad. Otsustasid, et kui meid ei ole, leiavad kellegi teise maksma.

Helistasin emale, hoiatades selle seltskonna kommetest. Selgitasin, et nad ilmselt üritavad jätta teda arvega. Soovitasin üldse mitte minna, viidates kehvale tervisele.

Aga ema lihtsalt naeris:

— Ära muretse, kallis. Ma tulen toime.

Läksime puhkusele. Olin mures kogu selle õhtu, kui see õhtusöök pidi toimuma. Kirjutasin emale, küsisin, kuidas asjad lähevad. Ta vastas napisõnaliselt: “Kõik on hästi”, “Ära muretse”.

Täis pilti sain teada alles koju tagasi jõudes.

Ema rääkis, et tuli restorani täpselt õigeks ajaks. Teda tervitati väga rõõmsalt — ämm, äi, mehe õde koos oma abikaasaga, kaks veel sugulast. Istutati kena laua taha, telliti elav muusika, küünlad lauale.

Menüü toodi kohe. Ja siis algas etendus.

Ämm tellis ribeye steiki — kõige kallima menüüs. Äi — homaari. Mehe õde — parti. Kõik valisid varem veini, suupisted, magustoidud välja. Ema tellis lihtsa salati ja vee. Ütles, et on dieedil.

Sugulased vaatasid teineteisele otsa, aga ei öelnud midagi. Jätkasid tähistamist, jõid veini, naersid. Ema istus, naeratas, vestles kaasas.

Kui õhtusöök lõppes ja ettekandja arve tõi, algas see tuttav etendus.

Ämm plaksutas käsi:

— Oi, ainult mitte seda! Jätsin rahakoti täiesti koju!

Äi patsutas taskuid:

— Ja mul jäi kaart autosse! Kui ebamugav see nüüd on!

Mehe õde haaras telefoni:

— Mul on vaja kiiresti kõnele vastata, vabandust!

Kõik tõusid korraga ja läksid väljapääsu poole. Sugulased hakkasid ka kiirustama — kes pidi tualetti, kes autosse.

Ema jäi üksi laua taha. Tema ees oli korralik arve — mitusada eurot.

Ta jõi rahulikult vee lõpuni, kutsus ettekandjat ja tellis endale magustoidu. Kõige kallima menüüs — tiramisu kuldpulbriga. Ja kohvi.

Kui talle magustoit toodi, sõi ta seda aeglaselt. Jõi kohvi. Siis kutsus restorani mänedžerit.

Too tuli kerge murega — ilmselt oli märganud, et kogu kompani oli kuhugi kadunud.

Ema naeratas talle ja ütles:

— Vabandust, kuid tahaksin maksta ainult oma osa. Tooge palun eraldi arve salati, magustoidu ja kohvi eest, mida ma tellisin. Ülejäänut ma ei maksa — need pole minu tellimused.

Mänedžer oli segaduses:

— Aga… ülejäänud külalised…

— Ülejäänud külalised tulevad kohe tagasi, — vastas ema rahulikult. — Ja maksavad ise oma tellimused. Olen siin kutsutud külalisena sünnipäeval. Ma ei tellinud homaare ja steike. Olen pensionär, minu pension ei võimalda mul selliseid arveid maksta.

Mänedžer noogutas ja lahkus. Mõne minuti pärast naasis ta jagatud arvetega — iga külalise eest eraldi.

Ema maksis oma tagasihoidliku osa eest — salat, magustoit, kohv. Kõik kokku umbes kakskümmend eurot.

Just siis tulid sugulased saali tagasi. Ilmselt arvasid, et piisavalt aega on möödunud ja ema on juba kõik tasunud. Nende näol oli kergendus ja rahulolu.

Aga neid tervitas mänedžer kandikuga, millel olid arved.

— Tere õhtust. Teie kaaslanna maksis ainult oma arve. Siin on igaühe isiklikud arved. Kes hakkab maksma — sularahas või kaardiga?

Ämm muutus kahvatuks. Äi hakkas midagi pobisema arusaamatusest. Mehe õde püüdis nördinult protesteerida, kuid mänedžer jäi vankumatuks.

Ema tõusis lauast, võttis oma käekoti.

— Tänan meeldiva õhtu eest. Palju õnne sünnipäevaks veel kord. Mul on aeg koju minna — homme peab vara ärkama.

Ta suundus väljapääsu poole. Sugulased seisid, suud ammuli, arved käes. Ämm sai oma steigi ja poole veini eest. Äi — homaari eest. Mehe õde — pargi ja suupistete eest.

Mänedžer ootas viisakalt, kuid kindlameelselt maksmist. Nad hakkasid kaarte võtma, pobisesid vabandusi.

Ema lahkus restoranist, kutsus takso ja sõitis rahulikult koju.

Kui me puhkuselt tagasi tulime, sai mees vihase telefonikõne oma emalt. Ta karjus, et mu ema teda alandas, et see oli kohutavalt piinlik, et nad sattusid ebamugavasse olukorda.

Mees püüdis mind noomida. Ütles, et ema käitus sobimatult, et see on ju perekond, et me pidanuks aitama.

Vaatasin teda ja küsisin:

— Mitu korda on sinu vanemad jätnud meid arvete juurde? Mitu korda oleme nende õhtusööke maksnud, kuigi nad teenivad meist kolm korda rohkem?

Ta vaikis.

— Minu ema elab kaheksasaja eurose pensioniga. Sinu ema tellis viiekümneeurose steigi. Ja püüdis arve pensionärile jätta. Kas sa tõesti arvad, et minu ema käitus sobimatult?

Sellest on möödunud pool aastat. Meid pole enam kordagi kutsutud mehe sugulastega restoranidesse. Pühad tähistatakse ilma meieta. Ämm kohtleb ametlikult ja külmalt.

Ka ema nad enam ei kutsu.

Mul pole kahju. Ausalt. Mul sai lihtsalt villand olla sularahaautomaadiks inimestele, kellel on rohkem raha kui meil. Aga ema… ema näitas lihtsalt neile, et mitte kõik pole valmis nende mängudes kaasa lööma.

Aga mees arvab ikka veel, et käitusime valesti. Ütleb, et perekond on tähtsam kui raha.

Ütle ausalt: kas mu ema käitus õigesti, keeldudes teiste pidu kinni maksmast? Või oleks pidanud vaikima ja maksma, et mitte suhteid rikkuda?