Ma tormasin kooli, nõudes õpetaja vallandamist, kuna ta ajas mu tütre nutma. Aga siis näitas ta mulle tema seljakotist leitud märkust

Ma tungisin direktori kabinetti ilma koputamata. Olin raevust tulvil. Minu seitsmeaastane tütar nutsis eile õhtul terve õhtu, ei suutnud rahuneda. Ta ütles, et õpetaja ütles talle kohutavaid asju — et ma kahetsen tema sündi, et keegi ei armasta teda. Milline inimene võib midagi sellist lapsele öelda?

Direktor kutsus klassijuhataja. Ma nõudsin tema vallandamist, karistamist, midagi. Õpetaja astus sisse rahulikult, ilma süüvarjuta näol. See ajas mind veel rohkem marru. Ta isegi ei vabandanud. Ta küsis lihtsalt, kas ma olen vaadanud, mida mu tütar seljakotis kannab.

Mida seljakotil asjaga pistmist on? Me räägime sellest, mida te mu lapsele ütlesite!

Ta võttis kotist kortsus paberilehe ja pani selle minu ette. Lapse käekirjaga, vigadega, oli kirjutatud: “Sa oled kole. Su isa kahetseb, et sa sündisid. Keegi ei armasta sind. Lahku meie klassist.”

Ma ei suutnud nendelt sõnadelt silmi pöörata.

Õpetaja selgitas, et leidis märkuse tütre laualt pärast tundi. Tüdruk nuttis tualetis. Kui temalt küsiti, mis juhtus, jäi ta vait. Õpetaja püüdis välja selgitada, kes selle kirjutas, küsis, kas tütar tõesti nii arvab minu kohta. Ta tahtis aidata olukorda lahendada. Aga laps jooksis minema ja kodus rääkis moonutatud versiooni — et õpetaja ütles need sõnad talle.

Ma istusin, hoides seda õnnetut märkust, ja sain aru: keegi kiusab mu tütart. Nädalate, võib-olla kuude kaupa. Ja mina ei teadnud sellest midagi.

Õpetaja ütles, et see on juba teine märkus, mille ta leiab. Et tütar on muutunud kinniseks, istub vahetundides üksi. Ta püüdis minuga ühendust võtta, aga ma ei vastanud koolist tulnud kõnedele — arvasin, et jälle mingid formaalsused.

Viimased kolm kuud töötasin ületunde. Uus projekt, ületunnitöö, lisaks hakkasin kohtuma ühe naisega. Tulen koju, kui tütar juba magab. Hommikul suudlen laubale ja torman minema. Arvasin — peaasi, et raha piisaks, et kõik vajalik olemas oleks. Lapsehoidja on olemas, toit on olemas, uued riided.

Aga mu seitsmeaastane tüdruk kannatas koolis kiusamise all ja ei suutnud isegi minuga sellest rääkida. Sest isa on alati hõivatud. Isa töötab alati. Isa ei kuula.

Ma vabandasin õpetaja ees ja läksin koju. Tühistasin kõik kohtumised, võtsin vaba päeva. Istusin tütre kõrvale ja vestlesin temaga esimest korda üle pika aja tõeliselt. Ta tunnistas, et kiusamine on käinud õppeaasta algusest saadik. Neli kuud. Klassikaaslased ütlevad, et ta on imelik, et tal pole ema, teevad tema riietuse üle nalja, kirjutavad märkusi.

Teda polnud mulle rääkinud, sest ei tahtnud segada. Kartis, et ma vihastun, et mul pole tema probleemide jaoks aega.

Praegu lahendame olukorda koos — mina, õpetaja, koolipsühholoog. Olen muutnud oma töögraafikut, et tütrel koolist järele minna. Me õhtustame koos igal õhtul ja ma tõesti kuulan teda.

Aga ma ei saa üle küsimusest: kui palju veel olulist olen ma kahe silma vahele jätnud, samal ajal kui ehitasin karjääri ja isiklikku elu? Ja kuidas ma ei märganud, et mu lapsel on raske?

Kuidas sinul oleks sellises olukorras käitunud — kohe süüdistanud õpetajat? Või esmalt olukorda uurinud?