Ämm kinkis mulle jõuludeks komplekti puhastuslappe, aga abikaasa õele — kalli brändi käekoti. Minu vastus toosti näol pani nad kõik punastama…

Oleme abikaasaga abielus olnud kolm aastat. Algusest peale tegi tema ema selgeks — ma ei meeldi talle. “Poeg oleks võinud leida kellegi parema”, — ütles ta esimesel kohtumisel. Kohe minu juuresolekul. Mees ei öelnud midagi. Nagu alati hiljemgi.

Kogu esimese aasta nentis ta pidevalt, et ma abiellusin temaga raha pärast. Et ma olen väärtusetu. Et ma ainult kulutan, aga ise midagi ei tee. Kuigi töötasin disainerina ja teenisin korralikult. Aga talle oli see ebaoluline.

“Aga mu tütar suudab end ise ülal pidada”, — ütles ta mehe õe kohta, kes kolm korda minult laenu võttis ja mitte kordagi tagastas. Aga sellest hiljem.

Jõuluõhtusöök nende juures — see on peretraditsioon. Kogu sugulaskond koguneb, ämm valmistab toitu, jagab kingitusi. Eelmisel aastal sain odava kätekreemi. “Et saaksid mehe eest hoolitseda”, — ta naljatas. Kõik naersid.

Sel aastal olin juba valmis järjekordseks alanduseks. Aga see, mis juhtus, ületas kõik minu ootused.

Ämm jagas pidulikult kingitusi. Mehe vend sai kallid kõrvaklapid. Tema naine — ilusa salli. Mehe õde — hiiglasliku karbi. Ta avas selle ja viskas kiljatus: brändi käekott, mida ta pool aastat oli tahtnud. Kõik ohkasid ja õnnitlesid.

Seejärel ulatas ämm mulle väikese pakendi. Väiksena ja hoolimatult pakendatud.

Ma avasin selle. Puhastuslappide komplekt. Kõige tavalisemad. Majapidamiste kauplusest.

“Sul tuleb kasuks”, — ütles ämm kõva häälega, et kõik kuuleksid. “Sa oled nüüd koduperenaine. Õpi vähemalt maja korralikult koristama”.

Laudkonna juures naerdi. Keegi ütles: “Praktiline kingitus!” Mehe õde itsitas, võttes kotist oma uue käekoti. Äi köhatas ja sukeldus oma taldrikusse.

Ma vaatasin mehe poole. Ta istus, vahtides oma telefoni. Ei tõstnud isegi pilku.

Kõik. Midagi minus klõpsatas.

Tõusin püsti. Võtsin klaasi šampanjat. Kõik jäid vait — ilmselt arvasid, et ma kavatsevad tänada.

“Soovin toosti teha”, — ütlesin. Hääl värises, aga ma pidasin vastu. “Aususe eest. Et rääkida tõtt. Olgem ausad täna”.

Ämm naeratas rahulolevalt.

“Tänan kingituse eest. Väga sümboolne. Te peate mind koduperenaiseks. Lapiks, mis peab teie poja eest koristama. Hea küll. Siis räägin teile tõtt”.

Ämma naeratus tuhmus.

“Viimased pool aastat olen tasunud kõigi meie peres olevate arvetega mina. Absoluutselt kõigi. Tead miks? Sest teie lemmikpoeg kaotas kõik meie säästud. Pokkeris. Interneti-kasiinos. Kõik, mida olime auto jaoks kogunud”.

Abikaasa tõstis äkitselt pea. Ta muutus kahvatuks.

“Ja see korter, kus me elame? Sama, mida te nimetate perekonnaks? Ma ostsin selle. Raha eest, mille sain oma korteri müügist. Mis pärandus mulle vanaemalt. Teie poeg ei saanud siis laenu — halb krediidiajalugu. Ma registreerisin kõik enda nimele”.

Vaikus. Kõik vaatasid kord mind, kord meest.

“Ja veel”, — ütlesin, vaadates mehe õele ja tema uuele kotile. “Teie lemmik tütart olen teda kolm korda rahaga laenanud. Kord autoremonti jaoks. Teiseks lapse sünnipäeva jaoks. Kolmas kord lihtsalt niisama, sest ‘ei piisa palgani’. Ta ei ole midagi tagastanud. Lubas, aga ei tagastanud”.

Õde muutus punaseks. Üritas midagi öelda, aga ma jätkasin.

“Aitäh lappide eest. Tõesti aitäh. Sest nüüd ma tean täpselt, mida need ‘perekondlikud väärtused’ väärt on. Ma tean, et minu jaoks olete te — teenija. Kes peaks koristama, maksma, vaikima ja kannatama”.

Panin lapid lauale.

“Õnnitlen kõik jõulude puhul. Mina pean minema”.

Väljusin laua tagant. Keegi ei peatanud. Mees isegi ei liigutatud.

Istus autosse, sõitsin sõbranna juurde, puhkesin nutma. Ta pakkus veini, kallistas, ütles: “Lõpuks ometi.”

Mees kirjutas öösel: “Miks sa neid häbistasid?” Mitte “vabandust”. Mitte “ma ei teadnud”. Aga “miks häbistasid.”

Ma vastasin: “Aga miks sa vaikisid, kui su ema kinkis mulle lapid?”

Ta ei vastanud.

Nädal on möönud. Ämm helistas — karjus, et olen perekonna hävitanud, et olen häbitu. Mehe õde kirjutas vihase sõnumi, milles süüdistati mind “perekonna musta pesu pesemises”.

Mees palus mind tagasi tulla. Ütles, et “kõik lahendavad”. Küsisin: “Kas sa kaitsesid mind neis kolme aasta jooksul vähemalt korra?” Ta vaikis.

Nüüd siis ma mõtlen: kas tegin õigesti? Kas oleksin pidanud vaikima nagu alati? Taluma järjekordset alandust? Või mul oli õigus tõtt rääkida, isegi kui see hävitas nende “ideaalse perekonna”?

Ja peamine — kas on võimalik päästa see abielu, kui mees vaikis kolm aastat, kui tema ema alandas tema naist? Või on see lihtsalt harjumus?