Pulma peol oli mulle määratud koht saali lõpus, justkui oleksin juhuslik tuttav, mitte tema ema. Ja siis juhtus midagi, milleks meist keegi polnud valmis…

Pulmas istusin viimases reas ja tundsin piinlikkust, mida ma ei osanud oodata. See pidi olema õnnelik päev, kuid minu jaoks oli see valus meeldetuletus sellest, kuidas minu lihtne töö ja tagasihoidlik elu ei tähenda midagi minu enda lapse silmis.

Tulin varem kohale, kõige korralikumates riietes, mida endale lubada sain. Olin terve elu töötanud õmblejana. Meil polnud kunagi nälga, aga luksust ei raatsinud ka lubada. Ma arvasin alati, et poeg mõistab ja austab mind. Kuni selle hetkeni.

Kui ma saali sisenesin, juhatati mind vaikselt… kõige viimasesse ritta. Alguses ei suutnud ma seda uskuda, arvasin, et on eksitus. Kuid piisas poja pilgust, et kõik mõista.
– Ema, esimesed lauad on tema sugulastele, – ütles poeg vaikselt, isegi mulle otsa vaatamata.

See oli valus, justkui oleks keegi nõela otse südamesse torganud. Olin tema ainus perekond, kuid mind peideti eemale kui tülikas külaline.

Istusin vaikselt. Minu kõrval oli vanem mees kallis ülikonnas. Ta naeratas, tervitas, hakkas rääkima rahulikult, soojalt. Ja äkitselt ma tundsin ta ära. Oli möödunud aastakümneid, kuid tema silmi ei saanud unustada. See oli mees, keda ma kord armastasin… ja kaotasin, sest meie maailmad olid liiga erinevad.

Me vestlesime vaikselt peaaegu kogu tseremoonia. Ja kui mainisin, et poeg vastutab ühe suure hoone eest kesklinnas, kergitas mees kulmu:
– Kas sa räägid hoonest M… tänaval? Ma ostsin selle hiljuti.

Mind tabas laine. Maailm oli palju väiksem, kui ma arvasin.

Poeg heitis meie poole kogu õhtu murelikke pilke. Ta tundis mehe ära — mitte kui minu mineviku osa, vaid kui mitmete ettevõtete rikkaliku omaniku. Ja mida lähemale jõudis õhtu lõpp, seda närvilisemaks poeg muutus.

Pärast lõunat tuli ta lõpuks minu juurde — ainult seetõttu, et kõrval istus seesama mees. Ja püüdes endast muljet jätta, tutvustas ta mind… nagu ma polekski tema ema, vaid lihtsalt keegi, kes ta üles kasvatas.
– See on… noh… inimene, kes mind kasvatas, – pomises ta kohmakalt.

Ma justkui vajusin endasse.

Mees pani mulle käe õlale ja ütles vaikselt, kuid kindlalt:
– Ei. See on kõige ausam ja töökam naine, keda ma tean. Ja ta väärib austust.

Pärast neid sõnu vaibus saal. Poeg punastas, nagu oleks teda paljastatud. Poja naine vaatas teda nagu esimest korda.

Aga edasi juhtus midagi ootamatut.

Poja naine viis mind kõrvale ja tunnistas, et ei teadnud, et mind kõige lõppu pandi. Teadmata oli ka fakt, et poeg töötab hoones, mis kuulub mehele, kes istus minu kõrval. Ja siis ütles ta midagi, mis mind šokeeris:
– Täna sain teada, et ta palus mu isalt edutamist… vastutasuks selle eest, et „hoida distantsi” teatud sugulastest.

Minust.
Omaenda emast.

Ma ei suutnud vastata. Kõik mu sees katkes.

Mõne hetke pärast kostis klaasi kukkumisel tekkinud heli. Poeg karjus juba mehe peale:
– Miks te mind ristisitasite?!
– See pole sinu kohta, – vastas too rahulikult. – See oli sinu ema kohta. Sa panid ta saali lõppu. See räägib sinust rohkem kui su ametikoht.

Poja naine sekkus esimesena:
– Piisab. Täna nägin sinu tõelist poolt… ja see hirmutab mind.

Siis lähenes tema isa ja ütles pojale lühikese fraasi, mis muutis ta kivikujuks:
– Ära homme tööle tule. Me vaatame su kohustused uuesti üle. Hoone kuulub nüüd inimesele, kes nägi sind täna teos.

Poeg seisis kahvatu ja murtuna omaenda tegudest.
– Ema…
Ma vastasin vaikselt:
– Ma armastan sind. Aga austust ei anta perekonnanime eest. Seda tuleb teenida.

Õhtut enam keegi ei päästnud. Inimesed sosistasid, jälgides, kuidas maskid purunesid.

Hiljem pakkus mees mulle küüti koju. Enne kui autosse istusin, ütles ta:
– Me kaotasime kord teineteist. Kui sa tahad… võime uuesti proovida.

Kõigist sellel õhtul läbielatud sündmustest andsid tema sõnad mulle veidra, sooja lootuse.
Võib-olla ei sulge elu peatükke — see lihtsalt avab uusi.

Mida teie arvate: kas last saab sellise teo eest andestada või on parem kord piir tõmmata, et enam endale alandusi ei lubataks?