Mu õepoeg paljastas saladuse, mille tõttu nägin oma õde täiesti uues valguses

Minu õel on 33 aastat, ta on üksikema. Tal on kolm last erinevate meestega. Ja ma hoolitsen tasuta nende eest 4 korda nädalas, kuni ta on hõivatud tööga. Hiljuti tuli minu viieaastane vennapoeg minu juurde ja šokeeris mind, öeldes: “Tädi… ma nägin, kuidas ema peitis su…”

Olen juba kaks päeva otsinud oma ema ketti. Olen kogu majas läbi otsinud, läbi vaadanud sahtlid, tühjendanud kotid, isegi vaadanud diivani alla, kuigi sain aru, et seal see kindlasti ei ole. See kett oli ainus asi, mis emast jäi. Mõnikord tabasin end puudutamas ripatsit, nagu võiksin selle kaudu kuulda tema häält. Ja nüüd on see kadunud, lihtsalt haihtunud. Ma juba arvasin, et lähen hulluks.

Ja siis mu viiene vennapoeg tirib mind varrukast ja sosistab:

– Tädi… ma nägin, kuidas ema peitis su keti.

Ma ei saanud kohe aru, mida ta ütles. Süda vajus kuskile alla. Ma hoolitsen tema laste eest tasuta neli korda nädalas, aitan, pingutan nii palju kui suudan, ja äkki niimoodi. Ma ei uskunud. Ei tahtnud uskuda. Kuid küsisin:

– Kuhu ta selle pani?

Laps näitas oma ema magamistoa poole. Läksin sinna värisevate kätega, teadmata, mida rohkem karta: kas seda, et ta rääkis tõtt, või seda, et leian tühjuse. Avan öökapisahtli ja jäin seisma. Seal lebas ema ripats. Märg. Justkui keegi oleks seda käes hoidnud ja nutnud.

Õde astus just sel hetkel tuppa. Nägi, et hoian ketti käes, ja kahvatas.

– Miks… miks sa? – sõnad jäid mul kurku kinni. – See on ju ema oma. Ainuke, mis jäi.

Ta langes voodi servale ja kattis oma näo kätega.

– Ma ei tahtnud… Ma lihtsalt… – Ta ei saanud pikka aega hingata. – Kui mul on halb, siis võtan tema keti. Saad aru? Tundub, et ema on lähedal. Et ta hoiab mind. Ma ei saa sellest rääkida… mul on häbi.

Seisin ja vaatasin teda ning mu sees keerati kõik pahupidi. Arvasin, et ta varastas. Et kasutas mind ära. Et teeb mulle haiget meelega. Aga minu ees istus minu noorem õde, nii väsinud, üksildane, ülekoormatud oma eluga, et pidi peitma isegi oma nõrkust.

– Miks sa ei öelnud? – küsisin vaikselt.

Ta tõstis silmad.

– Sest sa oled tugev. Sul õnnestub kõik. Sa oled kõigi jaoks õige. Aga mina… ma olen üksinda kolme lapsega ja mul on mõnikord nii hirm, et ei suuda. Võtsin selle keti ainult siis, kui enam ei suutnud. Arvasin, et keegi ei saa teada. Et see on… minu viis elada homseni.

Ja järsku ma ei tundnud viha, vaid pigem valusat torkimist ribide all. Me mõlemad kaotasime ema, kuid ainult minul oli õigus avalikult leinata. Tema aga kandis kõike endas, vaikselt, et mitte nõrgana paista.

Istusin tema kõrvale ja panin keti tema peopesasse.

– Kui see sind aitab… võta. Ainult ära peida seda minu eest. Mulle teeb haiget mitte see, et sa ketti võtsid. Vaid see, et arvasid, et sa ei saa mulle tõtt rääkida.

Ta hakkas nutma. Lapselikult, meeleheitlikult, nagu oleks esimest korda endale lubanud mitte järele anda.

Ja ma istusin kõrval ja mõtlesin: kuidas me üldse jõudsime selleni, et kardame näidata üksteisele nõrkust? Millal muutusid kaks õde nii, et iga valu tuleb peita?

Ja mind ei jäta rahule üks küsimus:
kas teie suutsite andestada sellisele salajasele nõrkusele või arvaksite, et see on reetmine?