Poeg ütles, et unustas lihtsalt rulluisud õue. Me ei uskunud… kuni ma kaks päeva hiljem nägin neid seal, kus ma kõige vähem ootasin

Juulis ostsime pojale lahedad rulluisud. Ta sõitis nendega nädala ja siis tuli koju ilma uiskudeta. Ütles, et unustas need õue, läks tagasi, aga polnud neid enam. Meie abikaasaga ei uskunud, sest poeg on vastutustundlik, kunagi ei kaota ega unusta midagi. Arvasime, et vanemad poisid võtsid need ära ja ta ei taha meile öelda.

Aga umbes kaks päeva hiljem läksin poest koju ja äkki nägin: trepikojas pingil lebasid rulluisud. Meie omad. Tundsin kohe ära — seesama kriimustus küljel ja roheline pael, mille poeg ise vahetas. Lebasid seal niisama, nagu keegi unustas need sinna.

Läksin lähemale — ümberringi polnud kedagi. Ei lapsi ega vanemaid, ainult need rulluisud, hoolikalt paigutatud, nagu need oleksid sinna pandud ja pole veel jõutud ära võtta. Süda hakkas kiiremini lööma: kas tõesti unustas? Võib-olla keegi leidis need ja jättis siia, et omanik leiaks?

Võtsin need kätte. Sel hetkel kuulsin selja tagant poisikese häält:

–Tädi, kas need ei ole juhuslikult teie omad? Need on juba paar päeva siin.

Keerasin end ümber — kaks poissi, umbes kaheksa-aastased. Üks lisas:

–Me ei võtnud neid. Arvasime, et omanik võtab need ise ära.

Tänasin neid ja läksin koju. Kõndisin aeglaselt, nagu see oleks muutunud raskemaks. Mitte kaalu tõttu, vaid häbi tõttu. Selle kahe päeva jooksul mõtlesime abikaasaga välja, et poeg valetab, midagi varjab, et “ei saanud lihtsalt unustada”.

Tulin koju, panin rulluisud esikusse. Poeg istub köögis ja joonistab. Nägi mind — pingutus, pilk langetas. Ta ilmselt ootas peagi kuuluvat noomitust.

Istusin talle vastas.

–Ma leidsin rulluisud.

Ta tardus. Pliiats kukkus käest, joonistus sai udune. Ta neelas õhku.

–Ema… ma…

Ma ohkasin.

–Ütle ausalt. Kas sa tõesti unustasid need?

Ta noogutas. Mitte järsult, vaid aeglaselt ja süüditundega.

–Jah. Võtsin need jalast, sest need hõõrusid mu jalgu. Panin pingile. Poisid kutsusid, jooksime teise hoovi. Ja siis… ma tõesti unustasin. Tulin tagasi — neid polnud. Arvasin, et sa hakkad väga riidlema.

Ja just siis murdus sees kõik. Ta ei kartnud, et ta kaotas kalli asja. Ta kartis mind.

Liikusin talle lähemale, võtsin tema käed enda kätte.

–Poeg, sa oled laps. Lapsed unustavad ja kaotavad mõnikord asju. Vead on normaalsed.

Ta tõstis oma väsinud silmad minu peale ja küsis vaikselt:

–Tõesti?

–Tõesti. Tuleb riielda, kui inimene valetab, mitte kui ta teeb vea. Ja sina rääkisid tõtt.

Ta kallistas mind äkki, nagu lapsepõlves.

–Arvasin, et teie, mamma ja pappa, ütlete, et olen vastutustundetu.

Ma silitasin ta pead ja mõtlesin sellele, kui väga me täiskasvanutena nõuame lastelt ideaalsust: mitte midagi kaotada, mitte nutta, mitte karta, mitte unustada, alati “mõelda peaga”. Ja ise jõudsime selle aja jooksul omistada lapsele nii valetamise, “halva seltskonna” ja kõik muud, välja arvatud lihtsalt inimlik “unustamine”.

Me istusime köögis veel kaua. Ta sosistas:

–Ma enam ei tee nii. Ma püüan.

Ja mulle jõudis kohale, et peamine ei ole rulluisud. Peamine on see, et ta uskus: meie juurde võib tõega tulla. Et aususe eest ei tule alati karistus ja noomitus.

Rulluisud panime kappi. Siis hakkas ta jälle sõitma. Kuid minu jaoks oli olulisem see, et sellel päeval jõudis minuni tagasi mitte ainult spordivarustus. Minuni naasis ka mu lapse usaldus.

Ja siin ma istun ja mõtlen: miks me nii sageli hoiame kinni materiaalsest “vastutusest” ja “õigsusest”, kuid unustame selle, mis on tõeliselt tähtis — usaldus ja õigus veale? Hakkame sellele mõtlema alles siis, kui näeme oma kartust oma lapse silmis.