Pidin töötama koristajana madala pensioni tõttu… kuid esimene palk tõi pisarad silmi…
Kui pension ei katnud enam isegi kõige elementaarsemaid vajadusi, piinas mind pikka aega üks mõte: kas tõesti pean minema oma vanuses jälle tööle? Aga elu ei küsinud.
Tuli hoolitseda haige ema eest, osta talle ravimeid, maksta arveid. Raha ei olnud nii palju, et mõnikord jäin ma õhtusöögita — peaasi, et ema oleks söönud. Seetõttu läksin tööd otsima ja sain koristajaks. Mitte heast elust, vaid sellepärast, et valikut lihtsalt ei olnud.
Töökoht oli kaugel — peaaegu tund aega ühte suunda. Igal hommikul tõusin enne koitu, külmetasin peatuses ja perroonil, jalad läksid tuimaks, kuid sa lähed, sest kui ei tööta — pole millegi eest elada.
Koristasin kaksteist kabinetti, pikki koridore ja tualetid kõikidel korrustel. Selg valutas, käed lõhenesid keemia tõttu. Mõnikord naasesin nii väsinud, et peatusin trepil, sest neljandale korrusele tõusmiseks lihtsalt polnud jõudu. Kuid kõige rohkem hirmutas mind see mõte — et võib-olla pean elama nii elu lõpuni, sest muud väljapääsu pole.
Kõik läks veelgi hullemaks, kui juhtkond vahetus. Meid ei peetud enam inimesteks — ainult ridadeks graafikus. Ei makstud enam puhkuse ega haiguspäevade eest. Üks kolleeg ei pidanud vastu ja lahkus samal päeval. Jäime kahekesi kolmekesi asemel, aga palk jäi samaks.
Kannatasin vaikselt. Kannatasin ja allergilisi reaktsioone agressiivse keemia tõttu — köha, põletikulised silmad, põletav nahk. Ühel päeval toetusin koridoris seinale, sest ei suutnud lihtsalt hingata. Ja mõtlesin: «Kui see nii jätkub, millega see kõik lõpeb?»
Ühel päeval, möödudes apteegist, märkasin väikest kuulutust: «Vajatakse koristajat lähedal». Algul ei tahtnud sisenedagi — hirm oli tugevam kui lootus. Äkki sama lugu? Äkki veel hullem?
Aga siiski läksin sisse.
See päev muutis kõike.
Tingimused olid paremad, kui ma uneski oleksin osanud näha: vähem koormust, normaalne graafik, inimlik suhtumine. Selgus, et on kohti, kus koristajat peetakse inimeseks, mitte kaltsuks.
Kui sain esimese palga, sulgesin köögiukse, istusin toolile ja hakkasin nutma. Aga esimest korda üle pika aja — mitte meeleheitest, vaid kergendusest, nagu oleks rinnalt lõpuks suur kivi maha võetud.
Palk oli kaks korda suurem. Töö oli vähem — ainult kaheksa väikest kabinetti kaheteistkümne suure asemel. Uued kolleegid käitusid inimlikult: küsisid, kuidas ma end tunnen, vahel aitasid. Ja see tundus ime.
Ja siis ma mõistsin, et olen kõik need aastad kannatanud vaid seepärast, et ei uskunud, et asjad võiksid olla paremad.
Aga kui palju inimesi elab samamoodi — vaikselt, hambad ristis, kindlad, et nende valu on normaalne?
Kas sina suudaksid lahkuda? Või kannataksid ka aastaid, kuni keha ise märku annab, et ei suuda enam?
