Ootamatu põhjus, miks ma mässisin naabrite ukselink alumiiniumfooliumiga
Kui naabrid puhkusele läksid, jätsid nad mulle sõnumi palvega mässida nende ukselink fooliumiga.
Miks — nad ei selgitanud. Nad rääkisid kiiresti, nii et ma nõustusin, ilma palju mõtlemata.
Kuid kui ma seisin nende veranda peal särava fooliumitükiga käes, valdas mind kummaline tunne — justkui teeksin midagi, mida peaksin mõistma, aga tegelikult ei mõista üldse.
Mässisin lingi, silusin ääred, et see tuulega maha ei lendaks, ja valmistusin juba lahkuma, kuid mingil põhjusel jäin veel hetkeks seisma. Maja, alati nii tavaline, nägi nüüd välja kuidagi valvas. Justkui jälgiks see mind suletud akende taga.
Ja foolium, mis säras päikese käes, meenutas kaitse asemel pigem hoiatust.
Järgnevatel päevadel tabasin end otsimas seda pilguga. Hommikuti, kui tööle kiirustasin. Õhtul, kui tulin tagasi poekottidega. Üle tee, aknast, kõrvalt — tundus, et see särab rohkem, kui peaks.
Mõnikord tundus mulle, et link on kergelt allasuunatud… mõnikord — et foolium on kortsunud, kuigi ma mõistsin, et see on vaid valguse mäng.
Kuid mingil põhjusel hakkas iga kord süda natuke kiiremini lööma.
Kui naabrid lõpuks tagasi tulid, nägid nad välja väsinud, kuid rahulolevad. Nad tänasid mind ja mina, julgust kogudes, küsisin siiski:
— Öelge ausalt… milleks oli seda fooliumit vaja?
Nad vaatasid teineteisele otsa ja vastasid peaaegu korraga — rahulikult, nagu midagi täiesti ilmset:
— Et teada saada, kas keegi on majja sisenenud. Kui foolium oleks katki, siis oleks keegi lingile puudutanud. See on meie vana moodus, mis alati töötab.
Ja sel hetkel käis minu sees midagi paika.
See ärevus, mis kogu selle aja õhus rippus, kadus, justkui oleks keegi lõpuks valguse sisse lülitanud.
Kõik osutus palju lihtsamaks kui minu fantaasiad, aga mingil põhjusel palju inimlikumaks.
Koju minnes mõtlesin sellele, kui palju inimesed teevad vaikselt, põhjusi selgitamata.
Kui palju meie elus tugineb väikestele usaldusakti — katta lukk, sulgeda kardinad, vaadata maja järele.
Ja kui sageli me täidame palveid, mõistmata, kui palju need kellelegi tähendavad.
Aga kas teie täidaksite kummalise palve ilma selgitusi nõudmata — lihtsalt seetõttu, et teid usaldatakse?
