Aastaid arvasin, et minu vennanaine vihkab mind, ja iga tema ettevaatlik pilk ainult süvendas ärevust mu sees… kuni üks tõde muutis kõik

Kui ma sellele ajale tagasi mõtlen, on mul siiani raske tunnistada, kui vähe ma mõistsin inimest, kes sai osaks meie perest. Olin aastaid kindel, et vennanaine väldib mind, et talle on minu kohalolek ebameeldiv, et ma olen tema jaoks — vaid kohustus, formaalsus, vari tema abikaasa kõrval.

Alates algusest oli meie vahel külm, ettevaatlik õhk. Ta oli alati viisakas, kuid nagu oleks tal olnud nähtamatu sein — lühikesed vestlused, vaoshoitud naeratused, ametlikud tervitused pühade ajal. Püüdsin mitte sekkuda nende ellu, mitte anda nõu, mitte oma reegleid peale suruda. Aga mida rohkem pingutasin, seda tugevamini tundsin: meil ei ole kunagi võimalik lähedaseks saada. Sügaval hinges kasvas vaikne, veniv kibestumus.

Siis aga juhtus see jaanuarikuu õhtu.

Hommikust alates oli mul imelik olla: pea ringles, hingamine oli katkendlik, süda jättis lööke vahele. Otsustasin, et see on tühiasi, et see möödub. Aga see ei läinud. Kui mul hakkas väga halb ja püüdsin telefoni järgi sirutada, tekkisid jalgades nõrkus. Ma kukkusin koridoris ja mõnda aega ei suutnud mõista, mis toimub. Kõik hägustus, rinnus põles hirmust.

Kui lõpuks suutsin helistada, võttis ta toru:
– Tulen teele.
Ja katkestas kõne.

Poole tunni pärast helises uksekell. Ta seisis uksel — murelik, apteegikotiga, ilma täiesti kinni nööbitud mantlita. Ühtki üleliigset sõna. Kontrollis pulssi, kattis mu kinni, andis vett. Tema liigutustes oli nii palju pehmust, et mul tekkis kurku klomp.

Jäi minu juurde terveks õhtuks. Helistas arstile, soojendas õhtusööki, istus kõrval, vaikselt ajakirja lehitsedes, nagu olekski alati nii teinud. Ja ma nägin temas esimest korda mitte võõrast naist, vaid inimest, kes oskab hoolida — lihtsalt omal moel, vaikselt.

Hiljem, kui mul kergem hakkas, tõi ta teed ja küsis äkki:
– Kas te arvate, et ma ei armasta teid?

Mul hakkas piinlik, sest see oli tõsi, kuigi ma ei tahtnud seda tunnistada.

Ta langetas silmad ja ütles vaikselt:
– Olen kogu elu kartnud teiste ootusi mitte täita. Meie kodus ei olnud soojust… seal arvati, et lähedus — see on nõrkus. Seal tuli armastus välja teenida. Sellepärast olen ma selline… ettevaatlik. Vabandust, kui paistsin külmana. Ma lihtsalt ei oska kohe lähedaseks saada.

Järgnevatel nädalatel nagu oleks meie vahel aken avanenud. Ta ei muutunud teiseks inimeseks, ei hakanud iga päev meie juurde tulema, kuid ilmusid väikesed tähelepanuavaldused. Teade: «Kuidas teil enesetunne on?» Paberist kott toiduga, «sest olin läheduses». Kodus küpsetatud kook, mille ta tõi koos lapsega. Poolnaljatlev naeratus, kui ma kiitsin selle maitset.

Hakkasin märkama, kui raske on tal seltskonnas hakkama saada. Kuidas ta perekohtumistel segadusse satub ja proovib kasulik olla, et mitte istuda laua keskmes. Nagu oleks iga tema samm — võitlus selle vastu, mida talle varem õpetati.

Ühel päeval pakkusin talle ise välja, et ta võiks kauemaks jääda:
– Jää veel, vestleme edasi… kui tahad.
Ta imestas nii siiralt, nagu oleks esimest korda sellise pakkumise saanud.

Ja ta jäi.

Jõime teed ja kuulasin teda nii tähelepanelikult, nagu polnud varem kuulanud. Ja äkki sain aru: kogu see aeg elasime mõlemad oma hirmudes. Mina kartsin olla mitte armastatud. Tema — mittevajalik.

Täna vaatan teda teise pilguga. Olen lõpetanud suurte sõnade või ideaalsete žestide ootamise. Olen õppinud märkama tema vaikseid püüdlusi olla lähemal — kohmakad, kuid ehtsad. Mõnikord osutuvad kõige õrnemad sillad kõige tähtsamateks.

Ja nüüd mõtlen: kui palju aastaid kaotasime lihtsalt sellepärast, et kumbki meist ei julgenud küsida: «Mida sa tegelikult tunned?»

Kas olete kunagi võtnud kellegi külmust vaenulikkuseks, kuigi selle taga peitus hoopis teine tõde?