20-aastaselt armusin üle 40-aastasesse mehesse. Sel päeval, kui tutvustasin teda oma perele, jooksis ema talle vastu, et teda kallistada, ja puhkes nutma, selgus, et see polnud keegi muu kui…

Alati arvasin, et tean endast kõike. Mul on kakskümmend aastat, ma õpin kunstikoolis ja olen harjunud, et inimesed peavad mind vanemaks, kui ma olen. Võib-olla sellepärast, et kasvasin üles ainult emaga. Ta oli mulle kõigeks: toeks, turvaks ja ainukeseks inimeseks, kes ei lasknud mul murduda, kui elu nõudis liiga palju.

Ühel päeval, osaledes vabatahtlikus projektis, kohtasin teda — meest, kes oli minust üle kahekümne aasta vanem. Rahulikku, tähelepanelikku, tasakaalukat. Tema kõrval ei pidanud ma teesklema, et olen tugev. Ta kuulas nii, nagu iga sõna taga peituks tähendus. Rääkis harva, aga tabavalt. Naeratas kurvalt, justkui oleks tema selja taga pikk lugu, millest ta eelistas vaikida.

Meie suhe ei alanud nagu romaan. Kõik oli aeglane, ettevaatlik, aus. Ta suhtus minusse õrnusega, mis relvituks tegi. Ei lubanud imesid, ei loonud illusioone — ta oli lihtsalt kohal. Ja sellest piisas, et ma armuksin.

Kui ta ükskord ütles, et tahab mu emaga kohtuda, tõmbas mul südame kokku. Ema oli alati range, kuid õiglane. Ja ma uskusin: kui inimene on tõesti tähtis, tunneb ta seda.

Ma tõin ta koju. Tal olid lilled — need, mis emale eriti meeldivad, kuigi mainisin neid vaid korra. Me sisenesime majja, ja ema askeldas parasjagu köögis millegagi. Ta pööras ümber… ja jäi paigale.

Ja siis juhtus midagi, mis muutis mu elu igaveseks.

Ta jooksis tema juurde, kallistas teda, justkui kohtuks kellegagi, kes on kaotatud palju aastaid tagasi. Puhkes nutma — tugevalt, vaikselt, nii, nagu täiskasvanud nutavad, kui midagi liiga sügavat puruneb.

Ka tema muutus näost. Vaatas teda nii, nagu ei usuks oma silmi.

Seisin kõrval ja ei saanud midagi aru. Mu maailm oleks justkui lõhki läinud. Kui nad lõpuks teineteisest eemaldusid, ütles ema väriseva häälega:

– Ma arvasin, et sa oled surnud.

Ta puudutas oma nägu ja vastas vaikselt:

– Ma otsisin sind… aga see oli liiga hilja.

Ema istus. Vaikis kaua. Ja siis vaatas ta mulle otsa nii, nagu kunagi varem.

– Sa pead teadma tõde, – ütles ta. – Kui ma olin noor, armastasin üht inimest. Ja see oli tema.

Mul hakkas külm. Ta sulges ainult silmad, justkui kartes kuulda jätku, kuid see kõlas:

– Siis… ma ootasin last. Sind.

Mul kulus paar sekundit, et mõista kuuldut. Kuid kui tähendus jõudis teadvusesse, varises kõik mu sees kokku. Mees, keda ma armastasin… osutus minu isaks.

Ta kahvatas. Taganes, justkui oleks löök tabanud otse rinda.

– Ma ei teadnud… – sosistas ta. – Ma vannun, et ma ei teadnud…

Ema kallistas mind, kuid tema puudutus ainult suurendas mu nuttu. Ma ei suutnud rääkida. Ma lihtsalt hingasin — raskelt, vaevaliselt, justkui oleks õhk muutunud klaasiks.

Me istusime kolmekesi majas, kus pidi toimuma tutvumine, aga juhtus midagi hoopis teistsugust: kahe inimese kohtumine, kes kaotasid teineteist palju aastaid tagasi… ja mina, inimene nende vahel. Tütar, kes leidis ühe päevaga tõe ja kaotas oma esimese armastuse.

Mõnikord ei küsi elu, kas oled valmis. See lihtsalt seab sind valiku ette, mis murrab südame. Ja jääb vaid üks küsimus…
mida teeksite minu asemel?