Pärast lõpetamist märkasin, et isa käitus kuidagi imelikult. Aga tõde oli palju hirmsam, kui ma oskasin ette kujutada…

Kui see kõik algas, olin kindel, et hakkan hulluks minema. Lõpetamisel kallistas ta mind, tegi fotosid, naeris nii nagu terve mu elu aja oli teinud. Aga nädal hiljem käitus ta nagu keegi teine. Tundus, et keegi oli mu isa välja vahetanud.

Ta küsis minult kummalisi küsimusi. Algul ma isegi ei pannud tähele: lihtsalt oli uudishimulik — see juhtub. Kuid hiljem märkasin, kui tihti ta hakkas mainima ühte ja sama naist. Mu sõbranna ema. Seda, kes lõpetamisel kõigile naeratas ja tundus nii kodune, lihtne. Ühtäkki hakkas ta uurima, kas ta on lahutatud, kus ta töötab, kui tihti kodus on. Ta silmad särasid kummaliselt ja ta ei saanud arugi, et ma vaatan teda hämminguga.

Ja siis sai kõik liiga ilmseks. Ta hakkas hilja koju tulema. Enne lahkumist pani peale lõhnaõli, nagu kohtinguks valmistudes. Vastates kõnedele vaikselt ja minnes teise tuppa. Kord läksin teda kallistama nagu varem — harjumuspäraselt, soojalt. Ja jäin külmaks. Tema särgil oli võõrast lõhn, naiste lõhn. Ma tundsin seda lõhna — tundsin seda lõpetamisel, kui mu sõbranna ema kummardus mu kleidi rihma kohendama.

Sellel ööl lebasin kaua pimeduses ja kuulasin, kuidas ema rahulikult magab. Ta ei märganud midagi. Ta usaldas teda, nagu usaldatakse ainult pärast pikki aastaid koos. Ja see tegi veelgi haigemaks.

Ühel hetkel ütles ta, et sõidab “konverentsile”. Ja ma lihtsalt ei suutnud seda taluda. Kõik minus karjus, et ta valetab mulle. Midagi toimus tema selja taga, ja ma pidin teadma, mis täpselt. Ja ma jälitasin teda. Ma isegi ei suutnud uskuda, et olen selleks võimeline — hiilida oma isa auto järgi, vaadata, kuidas ta pöörab sinna, kus kindlasti ei ole mingit konverentsi.

Ta jõudis samale majale. Koputas. Ukse avas tema. Nad naeratasid üksteisele nii, nagu oleks neil terve lugu. Nad kallistasid. Istusin autos, surudes rooli nii kõvasti, et mu sõrmed tuimaks läksid, ja mõtlesin vaid ühele: kuidas ta võis? Kuidas?

Jõudsin koju pisaratest läbimärjana. Ema küsis, mis juhtus, miks mu silmad punased on. Ma ei suutnud sõnagi öelda. Tundus, et kui ma sellest kõva häälega räägin, purustan meie perekonna.

Õhtul tuli ta kerge sammuga majja ja vilistas vaikselt meloodiat. Ema küsis, kuidas päev möödus. Ta naeratas:
— Kõige parem.

Tundsin, kuidas mind temas vastikus valdas. Temas rahulikkus. Kuidas ta hea isa ja mehe rolli mängis, nagu oleks tal kaks paralleelset maailma.

Ja hommikul koputati uksele. Väga vaikselt, kuid nõudlikult. Lävel seisis tema — mu sõbranna ema. Silmad punased, käed värisesid, nagu oleks öö läbi nutnud. Kätel — väike ümbrik.
— Kas su isa on kodus? — küsis ta kareda häälega.

Minul varises kõik kokku.
— Mis teil temalt vaja on?

Ta jäi kõhklema, vaatas mind nii, nagu oleks häbi.
— Mul on talle midagi öelda. Väga oluline.

Kui isa koridori tuli, ulatas ta talle ümbriku. Isa võttis selle vastu, kulm kortsus.
— Mis see on?

Ja siis ütles ta selgelt, vaikselt, ilma liigseteta asju, mida ma poleks kunagi osanud oodata:
— Sa pead oma perele kõik ära rääkima. Ja veel täna. Mul on kahju. Ma olen rase.

Minust kadus jalgadest jõud. Kukutasin end sõna otseses mõttes trepile. Isa muutus nii kahvatuks, nagu oleks tal süda seiskunud. Ta avas suu, et midagi öelda, aga vajus lihtsalt seina peale. Ta jätkas väriseva häälega:
— Ma ei taha midagi varjata. Ja ei taha valetada. Mul on ka häbi. Aga ma ei saa vaikida.

Ema seisis koridori lõpus. Ta kuulis kõike. Absoluutselt kõike. Ta ei kukkunud, ei karjunud — lihtsalt vaatas teda, nagu näeks teda esimest korda. Nagu ta oleks võõras inimene, kes juhuslikult meie majja sattus. Siis sulges ta lihtsalt oma toa ukse. Aeglaselt. Nagu paneks punkti.

Istusin trepil ega suutnud ei sisse ega välja hingata. Kõik, mida ma pidasin kindlaks, usaldusväärseks ja pereks — varises minutiga. Isa püüdis midagi seletada, aga sõnad jäid talle kurku kinni. Ja esimest korda elus ma mõistsin, et ta pole mulle isa, vaid lihtsalt mees, kes tegi mulle rohkem haiget kui keegi teine.

Praegu elame ühes maja erinevates nurkades, nagu võõrad. Ema vaikib. Tema vaikib. Mina — nende vahel, tunnistajana sellele, mis meid purustas.

Ja ma mõtlen kogu aeg: kas on võimalik andestada inimesele reetmist, mis muutis terve elu hetkega? Või ei ravi selliseid asju ei aeg ega seletused?