Kui mu abikaasa hukkus, avastasin tõe, millest ta vaikis kogu meie ühise elu…

Kui mu abikaasa suri, arvasin, et valu ei saa enam suuremaks minna. Aga osutus, et saab küll.

Sain avariist teada vihmasel teisipäeval. Üks telefonikõne — ja elu peatus. Olime koos elanud kakskümmend seitse aastat, kasvatanud üles kolm last, ehitanud maja, kogenud tõuse ja mõõnasid. Ta oli osa kõigest, mida ma armastasin ja mille järgi elasin.

Mattus möödus nagu udus. Pisaraid, kallistusi, inimesi, keda ma ei mäletanud juba minut hiljem. Pidasin vastu ainult laste pärast, kes klammerdusid minu külge, nagu viimase toe külge.

Ja siis läksin juristi juurde — lihtsalt «kõike vormistama», nagu öeldakse pärast matuseid. Ja seal, väikeses kontoris, kus lõhnas kohvi ja paberi järgi, kuulsin lauset, mis kõlas hirmsamalt kui kõne haiglast:

«Abielukandeid pole».

Esmalt ei saanud ma aru. Kordasin, et me abiellusime 1998. aastal, läksime spetsiaalselt riiki. Kuid jurist vaid kehitas õlgu: pole dokumenti — pole abielu, pole õigusi. Maja, auto, raha, isegi tema asjad — kõik pole minu. Mulle anti kaks nädalat välja kolimiseks.

Läksin tänavale ja ei suutnud kuidagi õhku püüda. Kuidas öelda lastele, et me — oleme keegi? Terve öö tuhnisin vana kastide vahel. Oli pulmapilte, kleit, pärjad, õnnitluskaardid — kõik oli olemas. Välja arvatud üks asi: abielutunnistus. Ei ühtegi. Ei koopiat, ei originaali.

Mõnikord vaatasin tema fotot ja mõtlesin: kas ta unustas? Või teadis, aga kartis tunnistada? Kuidas sai midagi sellist varjata enam kui kakskümmend aastat?

Raha hakkas otsa saama. Vanim kavatses ülikooli minna, noorim alles alustas oma teed. Ja mina ei teadnud, kus me elame paari nädala pärast.

Ja siis, ühel hallil hommikul, kostus koputus uksele.

Ukse ees seisis umbes neljakümne aastane naine. Ranged mantel, rahulik nägu, käes — paks ümbrik.

— Vabandust, — ütles ta, — ma pean teile selle üle andma. Ta palus, et saaksite kirja, kui temaga midagi juhtuks.

Ma tardusin paigale. Ei küsinud, kes ta on, ega tema nime. Lihtsalt võtsin ümbriku. Naine lisas vaikselt:

— Ootan autos. Kui soovite midagi küsida.

Panin ukse kinni, surusin ümbriku enda vastu ja kaua aega ei suutnud serva lahti rebida. Kui lõpuks avasin, oli sees kaks lehte: kiri ja dokumendi koopia tempel.

Kiris oli tema käekiri, nii tuttav, ebatasaste tähtedega.

«Kui sa seda loed, siis ma tegin jälle kõik liiga hilja. Vabandust. Ma pidanuksin tõde rääkima palju aastaid tagasi.»

Edasi — sõnad, mis mu käed värisema panid. Ta tunnistas, et oli palju aastaid tagasi abielus olnud, abielu lõppes kiiresti, kuid lahutus jäi lõpule viimata. Siis algas töö, kolimised, sagimine — ja ta lihtsalt lükkas selle vestluse edasi, kuni ma tema ellu ilmusin.

Ta kirjutas:
«Kartsin, et kaotan sind, kui tõtt räägin. Olen arg. Aga armastasin sind iga päev.»

Teisel lehel oli pärandi koopia — tõeline, vormistatud pool aastat tagasi. Kogu vara, kõik säästud, kindlustus — lastele ja mulle.

Kui end kogusin, läksin selle naise juurde. Ta istus autos, vaadates ühte punkti.

— Kas te… olite temaga kunagi? — küsisin.

— Jah, — vastas ta ausalt. — Palju aastaid tagasi. Me ei ela koos juba ammu. Ta ei varjanud, et tal on pere. Ta tuli minu juurde ainult selleks, et kõik õigesti lõpetada. Pärandi tegime. Kuid lahutus… ta ei jõudnud.

Ta ütles, et ei pretendeeri ühelegi sendile. Et on valmis kõike kohtus kinnitama. Et tal on oma elu, ja meie — oleme tema tõeline perekond.

Nüüd käivad paberid, allkirjad, kohtud. Jurist ütleb, et tänu testamendile on meil võimalus säilitada kodu ja laste tulevik.

Aga mina istun õhtuti kirjaga. Loe seda ikka ja jälle. Ja minu sees on kaks tunnet: tänulikkus ja kibedus. Ta püüdis meid kaitsta — ja samal ajal päästis aastaid tõde, mis nüüd mu südant lõhub.

Ja ma ei tea, mis on olulisem: see, mida ta meie heaks eluajal tegi, või see, mille ta maha vaikis.

Kuidas te minu olukorras — kas suudaksite andestada selline vale inimesele, keda enam pole? Või jääb see reetmine minuga igaveseks?