Kuu aega tagasi sai mu poeg auto alla. Eile aga ütles minu viieaastane tütar, et nägi teda naabrite aknas. Kui ma nende uksele koputasin, ei suutnud ma oma silmi uskuda…

Minu poeg Adam lahkus siitilmast kuu aega tagasi. Ta oli vaid 8-aastane. Ta sõitis alati pärast kooli rattaga koju… aga ei jõudnud sel korral sihtpunkti, sest teda tabas auto. Sellest ajast saati on minu elu peatunud. Kodu tundub kui tühi karbik, kus kõik meenutab teda: tema kruus, tema jalanõud ukse juures, tema joonistused külmkapil.

Kõnnin tubades edasi-tagasi ja kuulan vaikust — tundub, nagu oleks mu süda justkui mingi pragunenud asi, mida ei saa enam parandada.

Minuga on veel mu abikaasa ja meie noorim — Eva, viiene. Ta püüab elada, mängida, midagi rääkida, aga mina… ma ei suuda tema valgusega sammu pidada. Ma elan pimeduses.

Kord ta joonistas laua ääres. Istus vaikselt, keskendunult ja äkitselt sosistas:
— Ema, ma nägin Adamat.

Tõstsin järsult pea.
— Kus, kullake?
— Seal, üle tee. Aknas. Ta vaatab ja lehvitab mulle mõnikord.

Mul tõmbus sees kõik kokku. Silitasin tema pead ja surusin hambad kokku, et mitte nutma hakata. Laste fantaasia. Laste igatsus. Muidugi igatseb ta oma venda. Muidugi tahaks ta uskuda, et poiss on kuskil lähedal.

Kuid õhtul nägin ma tema joonistust. Poiss. Aknas. Nägu — nagu Adamil. Siis käis mul külmavärin üle selja.

Öösel vaatasin kaua vastasmajasid. Mustad aknad, ei mingit liikumist.

Järgmisel päeval jalutasin koeraga ja tõstsin automaatselt pilgu sellele samale aknale.
Ja… tardusin.

Aknas seisis poiss.
Täpselt sama pikk. Sama heledad juuksed. Sama nägu.

Mu jalad läksid nõrgaks. Seejärel tõmmati kardinad järsku ette.

Seisin paigal. Ma teadsin, et see ei saa olla Adam.
Ent miks see laps on nii sarnane?

Süda tagus kõris, kui maja juurde läksin ja koputasin. Uks avati viivitusega. Tahtsin juba lahkuda, kuid lukk klõpsatas — ja uksele ilmus naine, väsinud, sassis juustega, otsec pärast pikka nutmist.

Tema jala tagant piilus välja seesama poiss.

Mulle pääses valjuhäälne ahmin läbi.
— Oh, jumal…

Aga see polnud Adam.
Sarnasuse tase — õõvastav, peaaegu valus. Aga need olid teistsugused silmad. Teine pilk. Teine näoilme.

Naine märkas kohe, kuidas ma kahvatusin.
— Kas Teil on halb?
Raputasin pead, kuid pisarad voolasid iseenesest.
— Minu poeg… — ma ei suutnud lõpetada. — Ta… oli just selline.

Ta astus vaikselt kõrvale.
— Tulge sisse.

Ma ei tahtnud, kuid mu jalad viisid mind üle läve. Poiss seisab vastas. Hirmunud, kuid uudishimulik. Ma nägin — pole tema.
Aga see, kuidas ta hoidis käe ukseraamil… kuidas ta kallutas pead… see lõi mind kõige tugevamalt.

Istusime temaga köögis ja ma rääkisin kõik ära. Tema kuulas katkestamata ja ütles alles lõpuks:
— Me kolisime siia kuu aja eest. Tema isa suri eelmisel talvel. Ja nüüd… ka tema kaotas kellegi. Seetõttu seisab ta tõenäoliselt tihti aknal.

Vaadates poissi, mõtlesin:
Siin on elu. Kohtab sind võõra näoga, et sa taas mõistaksid — sinu last ei tule tagasi.

Kuid ühel hetkel tuli ta minu juurde ja ütles vaikselt:
— Tädi, miks te nutate?

Ja esimest korda kuu aja jooksul ei tõrjunud ma kellelegi kätt.

Hiljem hakkasime selle naisega üle tee tere ütlema. Mõnikord toob ta meile küpsetisi. Vahel toon mina tema poja koolist, kui ta hilineb. Eva mängis temaga paar korda — ja tundub, et ta lõpetas aknasiluettide ootamise.

See pole Adam.
Aga võib-olla andis maailm mulle sel viisil võimaluse südant taasavada — mitte unustada, vaid ellu jääda.

Ja ma mõtlen ikka ja jälle: kas proov raske olla — püüda jälle elada, kui sees on ikka veel valus? Või proovin ma lihtsalt asendada midagi, mida asendada ei saa?