Selle vihmase päeva hommikul astusin kohvikusse, et toita oma nutvat lapselast, kuid sooja asemel sain negatiivse hoovuse… ja siis kuulsime järsku karmi mehehäält — ja pärast tema sõnu valitses kohvikus kohe vaikus…

Ma sünnitasin oma ainsa tütre üle 40 aastaselt. Arvasin, et saatus kinkis mulle viimase ime. Kuid aastate pärast tabas mind suur õnnetus. Ma kaotasin oma tütre sünnitusmajas pärast tema rasket sünnitust. Ta ei suutnud kunagi oma pisikest kätel hoida. Ja tütre isa kadus peaaegu kohe. Ja ma jäin väikese tütretütrega käte vahele, kes ei saanud millestki aru, aga sõltus juba täiesti minust.

Hiljuti, pärast järjekordset arsti vastuvõttu, tütretütar hakkas nutma ja ma astusin väikesesse kohvikusse — et teda toita ja soojendada. Laps nuttis lakkamatult, ja mina värisevate kätega üritasin teda toita. Ja siis hakkasid kaks naist kõrvalolevas lauas valjult pahandama, et «siin ei ole lasteaed» ja «kui selline on, siis peab õue minema». Kelner tuli ja vaadates eemale, palus mul last väljas toita.

Mul oli nii valus ja häbi, justkui oleks mind löödud. Tüdruk klammerdus mu kampsuni külge ja mina mõtlesin: kuhu? Külma, vihma kätte?

Ja järsku ta vaibus. Tõmbas käe välja — mitte minu poole. Tõstsin pilgu ja nägin meest, kes seisis leti juures, toetudes kepile. Ta tuli meie laua juurde ja sosistas, et me võime jääda, et keegi ei saa meid välja ajada. Ja siis ulatas tüdrukule väikese mänguasjahälina.

— Ostsin selle kunagi lapselapsele, — ütles ta. — Aga ta suri 2-aastaselt. Ma ei suutnud kunagi seda ära visata.

Istusime vaikselt. Tüdruk vaatas teda nii usaldavalt, nagu oleks teda ammu tundnud. Ta ütles, et mõistab minu hirmu, mu üksindust ja valu. Ja et kui ma kunagi vajan abi — lihtsalt inimlikku, ilma nõudmisteta — on ta alati lähedal.

Siis ma ei uskunud. Tõenäoliselt olin juba liiga harjunud, et kellegi peale pole loota.

Ent mõne päeva pärast ilmus ta uuesti — diskreetselt, ilma küsimusteta. Tõi kotitäie toiduaineid «lihtsalt sellepärast, et oli poes». Nädal hiljem tõi välja trükitud teabe, kust leida hooldajatele määratavaid toetusi. Siis pakkus ühel õhtul, et jääb lapse juurde, kuni käin apteegis. Tüdruk sirutas tema poole käsi nii, nagu oleks tundnud temas midagi tuttavat.

Ta hakkas ilmuma meie ellu nagu soe valgus — tasa, märkamata, aga väga vajalik. Mõnikord tõi supi konteineris, mõnikord — raamatu, mida oli kord lugenud oma hukkunud lapselapsele. Mõnikord lihtsalt istus vaikides kõrval, kuni tüdruk mängis vaibal. Hakkasin end tabama mõttelt, et esimest korda pärast mitmeid aastaid ei tunne end üksikuna.

Ta ei küsinud kordagi, miks ma olen üksi jäänud. Ei öelnud kordagi midagi, mida ma kellelegi võlgu olen. Ta lihtsalt oli seal, kui mul oli raske. Ja ühel hetkel sain aru: võõras inimene on saanud meie jaoks lähedasemaks kui paljud sugulased kunagi olid.

Ja nüüd mõtlen tihti: kas võõras, oma valu sees kaotsi läinud inimene võib tõesti saada pere osaks? Või riskin uuesti südame avamisega — ja jälle kaotamisega? Kuidas te käituksite minu olukorras?