Mehe viimane palve, millest olen aastaid vaikinud… kuid nüüd võib see kõik hävitada…

Mu abikaasa ütles mulle lause, millest ma pikka aega aru ei saanud: «Ära iialgi räägi meie pojale meie säästudest». 

Tookord, tol talveööl, olin ma liiga murtud, et mõelda. Ta lamas haiglapalatis, kõhn ja vaevu hingav. Väljas sadas märga lund ning tundus, et kogu maailm oli vaikseks jäänud. Ta palus, et kõik lahkuksid. Jäime vaid meie kaks — mina ja inimene, kellega olin veetnud kogu oma täiskasvanuelu.

Ta haaras mu käest kinni, tema sõrmed olid külmad. Ta ütles, et mõistab, et tal pole enam palju aega jäänud. Ja et ma pean õppima ilma temata elama. Et ma ei peaks end tema surmaga koos maetud tundma ega loobuma millestki, mida olime ehitanud. Ta palus pojaga hakkama saada, näha, kuidas ta kasvab suureks ja leiab oma koha elus. Ma kuulasin ja tundsin, nagu keegi kisuks mind seestpoolt tükkhaaval. Aga ma proovisin end tagasi hoida, et mitte tema ees nutma puhkeda.

Ja siis ütles ta midagi, mida ma ei suuda unustada. Ta rääkis säästudest. Nendest rahadest, mida ta oli aastaid kõrvale pannud — vaikselt, ilma sõnadeta, ilma kiitlemata. Ta oli alati selline: töötas vaikselt, ei kurtnud ega näidanud, kui raske on. See raha oli mõeldud mulle, kui kunagi peaks juhtuma mingi õnnetus, millega ma üksi hakkama ei saaks. Aga siis vaatas ta mind nii tõsiselt, nagu see oleks kõige tähtsam moment kogu meie elus ja ütles: «Luba, et sa ei räägi sellest pojale».

Ma küsisin, miks. Ta vaikis hetkeks, kogus viimased jõuraasud ja sosistas: «Sest ta peab ise kõik saavutama. Nagu mina. Ma ei taha, et ta loodaks meie rahale. Las läheb oma teed. Las teab, et tema elu on tema enda töö, tema vaev, tema vead ja võidud. Ma ei taha, et ta arvaks, et keegi talle rahaliselt toeks on. See rikub inimesi».

Ta rääkis aeglaselt, kuid iga sõna lõikas mulle hinge. Ja ma lubasin. Tol hetkel ei mõistnudki ma, kui tõsine see lubadus on.

Pärast tema surma panin ma lihtsalt dokumendid rahaga kapi tagumisse nurka. Ma ei puutunud neid, ei mõelnud neile. Elu läks edasi. Pidin hoolitsema kodu, poja ja väikese poe eest, mida olime aastaid pidanud. Poeg kasvas kiireks, nutikaks ja vastutustundlikuks. Ja iga kord, kui nägin temas seda samasugust jonnakat tõsidust, mis oli ta isal, oli mul valus, kuid samas ka soe tunne.

Aastad möödusid. Valu tuhmus, kuid ei kadunud. Vahel tabasin end rääkimas tühjusega — nagu seisaks mees minu kõrval, vaataks, vaikides noogutaks. Kauplust andsime pojale vähehaaval üle, ta saavutas ise palju ja ma nägin, kuidas ta püüdis. Vahel olid tal perioodid, kui ta oli väsinud, kui jõud oli täiesti nullis. Ja just siis pöördus mul kõik sees ringi. Tahtsin öelda: «Poeg, sa ei pea end nii piinama, sul on olemas turvapadi, mille su isa jättis». Kuid ma mäletasin tema palvet — ja vaikisin.

Kui ma ise tõsiselt haigeks jäin ja haiglasse sattusin, tulid mulle peale need mõtted, mida olin aastaid endast eemale tõrjunud. Lamasin, kuulasin oma analüüse, arste, seadmeid ja tundsin, et jõud olid raugenud. Ja esimest korda haaras mind paanika: mis siis, kui ma lahkun ja poeg ei saa kunagi teada? Mis siis, kui raha kaob? Mis siis, kui ta arvab, et ma ei jätnud talle midagi? Mis siis, kui ta otsustab, et ma olin tundetu?

Aga siis meenutasin oma meest. Tema häält, tema palvet, tema lauset, et poeg peab ise kõik saavutama, et mitte elada mõttega, et vanemad alati rahaliselt aitavad. Ta ei kartnud vaesust. Ta kartis, et poeg kaotab iseloomu, murdub, puutub kokku kergema teega. Ta teadis, kuidas see inimesi mõjutab. Ja mina teadsin ka.

Nüüd laman ja ei suuda otsustada, mis õigem on. Kas täita mehe viimane palve? Või ikkagi rääkida pojale, et ta teaks, et isa mõtles tema peale, hoolitses, jättis, mis suutis? Vaatan talle otsa, kui ta minu voodi kõrval istub, käest kinni hoiab, ja mind rebivad tunded seestpoolt. Ta on väsinud, aga hoiab end, nagu tema isa. Võib-olla on see vastus. Võib-olla mitte.

Ja nii küsin ma endalt iga päev: kui ütlen talle tõe — kas see on armastus või reetmine? Ja kui ma vaikisin — kas see on truudus mehele või julmus poja suhtes?

Aga kuidas teeksite teie minu asemel — kas avaldaksite tõe või hoiaksite lubadust?