Pärast 20-aastast vaikust naasis kurb minevik minu ellu… ja tegi seda minu enda poeg

Ma olen 60-aastane ja elan vaikset elu, millega olen aastatega harjunud. Poleks kunagi arvanud, et minevik, mida ma kartsin ja häbenesin, äkitselt tagasi tuleb — pärast kahtkümmet pikka aastat. Ja kõige kibedam on see, et see ei tulnud minu majja ise… selle laskis sisse minu poeg.

Kunagi ammu olin ma meeletult armunud. Ta oli pikk, enesekindel, tõi naeratuseni ja tundus inimesena, kellele võib loota. Me abiellusime kiiresti ja varsti sündis meie laps. Need esimesed aastad olid nagu unistus — väike korter, tassid köögis, ühised unistused, naiivsed plaanid.
Aga vähehaaval muutus tema teistsuguseks. Kadus õhtuti, tuli tagasi lõhnadega, mis ei saanud kuuluda mulle. Valetas, vältis, lahkus, justkui tal poleks kodu. Ma uskusin viimase hetkeni, sulgesin silmad, talusin. Loodetud, et laps hoiab, et armastus päästab. Kuid ühel ööl ärkasin ja teda polnud taas. Ja minu sees miski katkes. Pakkisin asjad, võtsin väikese poja käekõrvale ja lahkusin ema juurde. Ta isegi ei küsinud kuhu.

Kuu aja pärast lahkus ta teise riiki uue naise juurde. Ja justkui kustutas meid oma elust. Ei kirjavahetust, ei kõnesid. Mitte midagi. Ma jäin üksi koos lapse ja hirmuga, et ei tule toime. Kuid ma tulin toime.
Tegin tööd kahe–kolme vahetuse kaupa, ei lubanud endale midagi, kuid mitte kunagi — talle. Haigused, kool, eratunnid, riietamine, jalatsid — kõik vedasin üksi. Ja ei kaevanud. Sest tema — mu laps, mu elu.

Kui ta läks õppima teise linna, aitasin, kuidas oskasin: pakkidega, rahaga, nõuannetega. Olin tema üle uhke ja seda ei saanud keegi ära võtta.

Kuid kuu aega tagasi ütles ta, et abiellub. Ma rõõmustasin nagu see oleks mulle endale ettepanek. Kuid rõõm muutus peaaegu kohe mureks — ta vältis pilku, kratsis ennast, justkui kardaks öelda midagi olulist.
Ja lõpuks ta ütles.

Isa, just see sama, keda pole olnud kakskümmend aastat, tema elus äkki ilmus. Äkitselt sai «hoolitsevaks». Äkitselt pakkus pojale korteri võtmeid.
Aga… tingimusega. Ma pean temaga uuesti abielluma. Ja lubama tal minu juures elada.

Ma isegi ei saanud kohe sõnade tähendusest aru. Poeg rääkis tuliselt, kiirustades:
– Sa oled ju üksinda… sul on parem koos. Isa on muutunud. Tee seda minu pärast. Meie tulevase pere pärast.

Läksin kööki, sest hing hakkas kinni, käed värisesid. Olen elanud kakskümmend aastat ilma selle inimeseta. Kakskümmend aastat olen last üksinda kasvatanud. Kakskümmend aastat ta ei huvitanud, kas me üldse ellu jääme.
Aga nüüd tuleb tagasi… mitte minu pärast. Vaid mugavuse pärast.

Läksin välja ja ütlesin rahulikult ühe sõna:
– Ei.

Ja siis poeg justkui plahvatas. Karjus, et ma mõtlen ainult iseendale. Et minu pärast polnud tal normaalset isa. Et nüüd ma jälle «lõhun ta elu».
Iga sõna lõi nagu löök.
Ta ei teadnud, kuidas müüsin oma sõrmuse, et osta talle talvejope.
Ei teadnud, kuidas öösel vannitube küürisin, et oleks piisavalt õpikute jaoks.
Ei teadnud, sest ma pole kunagi kurtnud. Ma lihtsalt olin kõrval.

Ta lahkus, uksi paukudes. Sellest ajast ei helista.
Jah, talle on valus.
Aga ka mul on valus — nii, et mõnikord on võimatu hingata.

Aga siiski ma ei tunne end üksikuna. Mul on oma vaikne, aus elu. Ma ei taha tagasi tuua neid, kes valisid kunagi teise perekonna ja unustasid oma. Ma ei taha muutuda vahetusmündiks.

Poeg — ainus inimene, kelle tõttu olen valmis ootama. Loodan, et ükskord saab ta aru: armastust ei saa osta ruutmeetrites. Armastus — see ei ole tehing, ei ole tingimus, ei ole šantaaž.

See on see, mida olen talle andnud terve elu.

Aga endine… jäägu sinna, kuhu ise läks — minevikku.

Ja siiski küsin endalt iga päev:
aga mida teeksite teie, kui oma laps paluks reeta oma haavad ja oma minevik tema tuleviku nimel?